Jalajäljed digitaalses ookeanis

Priit Hõbemägi
Tallinna Ülikooli Kommunikatsiooni Instituudi õppejõu

Kui hakkasin kirjutama teemal “Jalajälg internetis”, siis tegin kõigepealt seda, mida soovitavad oma teenuseid pakkuvad jäljekütid: guugeldasin oma nime. See on esimene samm selleks, et aru saada, milline on internetti jäetud jalajälg.

Jalajälg on muidugi suhteliselt ebaõnnestunud termin. Hea veel, et pole saapajälg… Sõrmejälg oleks juba peenem, tundlikum, unikaalselt individuaalne. Aga mingis mõttes vastab jalajälg oma robustsusega paremini probleemi sisule – ka jäljed internetis on tihti robustsed ja üldised. Mingi kellassepatöökoda see ei ole.  Ja võibolla nii ongi hea.

Minu mälu järgi oli teatri NO99 lavastuses “Reformierakonna juhatuse koosolek”, mis etendus möödunud aasta kevadel kohe Silver Meikari vallandatud rahastamisskandaali alguses, stseen, kus närvi läinud Kalev Kallo istub sülearvuti taga ja jõllitab ekraani. “Guugeldab iseennast,” ironiseerib üks näidendi tegelastest. Aga võibolla kontrollis ta lihtsalt oma digitaalset jalajälge?

Mina sain enda kohta 85 000 viidet, kuid ma olen ju peale muude ametite ka ajakirjanik, kes on viimase kahekümne aasta jooksul pidevalt tootnud trükitud tekste: artikleid, arvamusi, kommentaare; pidanud mitut blogi; möllanud nii Facebookis kui Twitteris ja enamikust minu tegevustest on teadlikult jäänud maha kirjalik jälg, mis on mõeldud avalikkusele lugemiseks.

Ennast guugeldades sai mulle selgeks – vähemalt minul ei tasu hellitada mingit lootust, et oleks võimalik oma trampimisjälgi internetis kuidagi tagantjärele kahandada või kontrolli alla saada. Sellegi artikliga jälg aina suureneb. Ma oleksin pidanud asjaga peale hakkama juba 90ndate aastate keskel, kui avati esimesed ajalehtede internetiküljed.

Hästi, mul on juba hilja sellega tegeleda. Kuid kuidas on lood sinuga?

See kõik sõltub eesmärgist. Põhimõtteliselt on digitaalsesse jalajälge võimalik suhtuda mitut moodi: jätta ta sinnapaika, üritada seda korrastada oma huvides, vähendada või hoopis ära kaotada või teha veel midagi muud.

Digitaalse jalajälje mõistega käib juba eos kaasas negatiivne varjund. Umbes nagu “süsinikujalajälg”, millega mõõdetakse, kui palju meie tarbitud toodete tegemisel on Maa atmosfääri lennanud kahjulikke gaase ja tekkinud muud keskkonnakahjulikku saasta.  See võrdlus on ekslik. Igaüks elab oma elu ja talitab internetis ise, nagu me ajame ka muid, füüsilisi asju. Ja see on üks tähtsamaid põhimõtteid digitaalse jalajäljega tegelemise puhul – kui kardate oma privaatsuse pärast, siis tuleb seda internetis valvata sama hoolikalt nagu teete seda füüsilises elus. Kui ei, siis pole põhjust põdeda.

Digitaalse jalajälje hulka kuuluvad kõik meie tegevused internetis, hoolimata sellest, kas teeme seda arvuti, mobiili, nutiTV, tahvelarvuti, veebikaamera vms abil. Sisse- ja väljalogimised, blogipostitused, säutsud, Skype’i vestlused, aga ka pangaülekanded, ostud kaupluses, Facebooki kirjavahetus, fotode ülesriputamine, veebilehekülgede külastamine – nimekiri on lõputu. Kõik need andmed sisaldavad infot selle kohta, kus ja mida me tegime. Kui andmeid kogutakse ilma meie teadmata, siis on see passiivne jalajälg, kui me neid ise jagamiseks levitame, siis on see aktiivne digitaalne jalajälg.

Kes kardab oma privaatsuse pärast, see peab teadma, mida jalajäljes oleva infoga teha saab: näiteks suunata talle internetis spetsiifilist reklaami vastavalt enam külastatud veebikülgede statistikale,  mõni salajane ametkond võib koguda informatsiooni suhtlusringi, hoiakute ja kirjavahetuse kohta, tööandja võib uurida, mis tulevase töötaja kohta internetis kirjutatakse või mida ta ise kirjutab ja näitab; kaubanduskett uurib, mida inimene rohkem ostab, ühesõnaga – igasuguseid ja mitte alati meeldivaid huvilisi võib ette tulla, kaasa arvatud identiteedivargad.

Põhimõtteliselt on jalajälje vähendamine suur ja kannatust nõudev, kuid loogiline (käsitsi) töö. Kõige üldisemalt rääkides tuleb erinevate otsimootorite abil üles leida kõik leitavad viited iseendale, need läbi vaadata ja otsustada, mis võib jääda, mis peab kaduma. Kõige lihtsam on puhastada arvuti cookie’dest, aga sellel on oma miinuspooled. Meelde tuletada kõik veebiküljed, kus olete olnud salasõnaga liikmed ja mittevajalikud kontod kustutada; kustutada ennast teenustest, mida te enam ei vaja, kuid mis sisaldavad teie kohta informatsiooni. Kasutades Google Alerti võib saada teada, millal teie kohta midagi uut kirjutatakse, või kas teid on nimepidi internetis guugeldatud. Kindlasti toob see kaasa kirjavahetust veebikülgede omanikega ja oma vajaduste selgitamist. Eesti veebikülgede ja internetimeediaga suhtlemisel võib abi leida Andmekaitse Inspektsioonist.

Kui suurpuhastus lõpuks tehtud, siis ei saa jääda loorberitele puhkama – kui olete osaline sotsiaalvõrgustikes, siis toodavad viiteid teie kohta edasi sõbrad, iga kord, kui nad teid mainivad oma vestluses. Samuti on hea valvata, et keegi ei kirjutaks teie kohta teadlikult mingit jama kokku, et teie mainet määrida. Ning loomulikult tuleb selget vahet teha, mida ise netis kirjutada ja mida sinna üles riputada. See töö ei lõpe kunagi.

Üks asi siiski veel. Ma ei arva, et digitaalset jalajälge peaks tingimata vähendama või üritama seda minema pühkida. Mul on usk, et niikaua, kuni vähemalt üks inimene peale kellegi lahkumist elavate hulgast teda veel mäletab, kasvõi nimegi, pole inimene veel päriselt minevikku kadunud. Oma elu märgistamine internetis, igavikku pürgiva digitaalse jalajälje teadlik loomine võib olla võimas vahend, mida eelnevatel põlvkondadel pole olnud – pilet igavesele mälestusele internetis. Ja kes teab, ehk kirjutada internetis oma elu veel põnevamaks ja värvikamaks kui see on olnud, et järeltulevatele põlvedele lõbus vingerpuss mängida?

FacebookTwitterGoogle+Pinterest