Õpilaste ja õpetajate suhtlus võrgustikes – poolt või vastu?

Birgy Lorenz
Tallinna Ülikooli doktorant, Pelgulinna Gümnaasiumi IT-arendusjuht ja õpetaja

Tallinna Ülikooli tudengid uurisid „Eetika ja seaduse“ kursuse raames, kui tolerantsed ollakse õpetajate ja õpilaste vahelises on-line suhtluses interneti  suhtlusvõrgustikes Eestis ja mujal maailmas. Taustast niipalju, et mitte igas riigis ei ole taoline suhtlemine lubatud, näiteks nii Ameerikas kui ka Inglismaal, on see kohtusse kaebamise kartuses kooli juhtkonna poolt pigem ära keelatud.

Eestis õnneks olukord veel nii hull ei ole, kuid siiski mitmed uuringus osalenud õpetajad tõid välja, et kindlasti tuleb mõned reeglid kohe alguses paika panna: näiteks kas klassijuhataja võiks võtta sõbraks ainult oma klassi õpilased, või võtta sõbraks kõik kes seda soovivad, või võtta ainult need, kellest on saanud vilistlased ja seda ka ainult siis, kui inimene tõesti on „sõbra“ tiitlit väärt. Õpilaste arvamustes selliseid iseärasusi ei täheldatud, kuna suhtlusportaali „sõbraks“ olemist nii tõsiselt ei võeta, pigem on see tuttavate kontaktide loend, mis on alati mugavalt kättesaadav. Samamoodi on lastel sõpru tunduvalt enam ja mõni üksik õpetaja seal hulgas erilist tähelepanu ei pälvinud.

Kui õpetaja ja õpilased siiski on internetis üksteist „sõbraks“ klikkinud, siis kaasneb sellega nii rõõmu kui ka väljakutseid. Positiivseks pooleks võib olla info kiirem levik nt. ürituste kohta või kui tund jääb ära, õpilased saavad õpetajalt lisa konsultatsiooni küsida ja õpetaja õpib oma vahvaid õpilasi paremini tundma. Probleemiks on aga liigne avatus, sest enamasti pole inimestel kombeks oma tegemisi filtreerida. Täiskasvanud võivad seega sattuda olukorda, kus saadakse tüütuid mängukutseid, õhtuste ürituste pilte või grammatiliselt ebakorrektseid ja koledaid sõnavõtte, mida võib-olla õpetaja silm ei peaks nägema. Teatud juhtudel näevad õpetajad ka kohustust reageerida, näiteks kui mõni tütarlaps on ennast esitlenud nappides rõivastes, mis pole tema eale sobilik. Lisaks võib apsakaid juhtuda ka õpetajate poolelt, kus välisreisil Egiptuses tehtud pildid on äkitselt saanud koolipeal üsna populaarseks. Teisalt jälle on õpetaja ka inimene ja ega temagi ei käi basseinis kott peas ning ürp üll. Samas ei ole sobilik ennast üle eksponeerida, sest meie digitaalne mina võiks ikkagi olla pigem positiivne ja siivas kui see, et avame ennast maailmale mõtlematult ja täielikult.

Ingrid Maadvere, Tiigrihüppe Haridustehnoloog soovitab koolidele õppimise eesmärgil suhtlusvõrgustikes sõbrustamiseks näiteks klassi konto avamist Edmondo nimelises keskkonnas, KidBlog-i kasutamist, pildigaleriide lukustamist parooliga, mis aitaks hoida klassis ja koolis toimuva näha ainult neile, kes on selles osalised – õpilased, õpetajad ja lapsevanemad. Samas ei pea erinevate võrgustike kontode omamine, kui see just ei ole kooli poolt antud ametlik e-posti konto, olema kohustuslik. Kindlasti ei tohiks aga öelda ei e-õppe uutele võimalustele, sest enamus vastajatest leidis need olevat kasulikud Esimese sammuna soovitan õpilastel, vanematel ja õpetajal omavahel kokku leppida, milleks sellist keskkonda kasutatakse ja kas see peaks olema avalik. Kindlasti tuleks aga aru saada ka sellest, et iga asi nõuab aega ning pühendumist. Näiteks ei ole mõtet luua klassi-blogi, kuhu keegi midagi üles ei postita või mida keegi kunagi külastada ei planeeri.

Seega oleme inimesed nii internetis kui ka päriselus!

FacebookTwitterGoogle+Pinterest