Peateemad

Uudised

Sonia Livingstone: Ma ei usu, et internetis ajaviiteks mängides omandavad lapsed kriitilise mõtlemise

22.10.2015

Lapsi pole vaja kiivalt hoida eemal ekraanidest ja internetisisust. Küll aga on vaja teadlikult õpetada kriitilist suhtumist internetis leviva info suhtes, leiab laste internetikäitumise uurija Sonia Livingstone.

Londoni majanduskooli professor Sonia Livingstone on rahvusvaheliselt üks tuntumaid laste internetikäitumise uurijaid, kes eile pidas Tallinna ülikoolis toimuval infokirjaoskuse konverentsil ettekande oma uuringute tulemustest.

Te mainisite oma ettekandes, et „rohkem on rohkem“ ehk nendel lastel, kes on aktiivsemad internetikasutajad, on ka rohkem digioskusi. Kas see, et lapsed veedavad internetis üha rohkem aega ning oskavad üha paremini digivahenditega ümber käia on arendanud ka nende infokirjaoskust?

Ma peaksin siis täpsustama, et „rohkem on rohkem“ mõnikord. See varasem arusaam, et lapsed õpivad digioskusi käigupealt ja automaatselt, ei olnud päris õige. Esiteks peaksime eristama funktsionaalseid ja sotsiaalseid oskusi.

Mulle on silma hakanud, et lapsed on väga vilunud funktsionaalsuses. On väga tugevalt seotud sotsiaalse suhtlusega seotud kirjaosku<sega. Näiteks teavad nad väga hästi suhtluskoode ja norme, mille nad on samuti digikeskkonnas suheldes omandanud.

Mida nad võib-olla nii hästi ei valda on oskust kriitiliselt küsida, kes on internetis oleva info sinna pannud, kelle huvides on see, et info on kindlal viisil esitatud ja mis on tõenäosus, et info on eksitav. See on küll üks osa infokirjaoskusest, mida tuleks õpetada kodus ja koolis ning praegu lapsed seda vähemalt koolist küll ei saa.

Kuid kas see viimane ei kehti mitte ka „digitaalsete immigrantide“ ehk nende kohta, kelle lapsepõlve loomulik osa polnud arvuti, internet ja digiseadmed?

Mitte päriselt. Ma arvan, et „digitaalseid immigrandid“ on kriitiliselt mõtlevad täiskasvanud. Nad oskavad näiteks näha, kuidas reklaam ja poliitilised huvid mõjutavad maailma, milles elame. Nad teavad ka, et teadmist on võimalik kahtluse alla seada. Kriitilise mõtlemisega ei sünnita, selle mõistmiseks on vaja õpetust.

Uuringutest tuleb välja, et lastele antakse nutiseadmed kätte üha varem, juba enne esimest eluaastat. Kas see, kui ühe-aastane oskab näpulibistamisega võistelda WC-paberi rulli lahtiharutamises kass Gingeriga on tõesti osa digipädevusest või infokirjaoskusest?

Nutiseadmete kasutamine on kasulik, kuni see ei hakka domineerima. See on kasulik, kuna aitab kasvatada kindlust seadme kasutamisel – laps teab, kuidas see vahend toimib, kui ta asub sealt teadmisi ammutama ja oskusi lihvima.

Probleemiks muutub nutiseadme kasutamine siis, kui see asendab vanemate või vendade-õdedega suhtlemist. Iga laste sotsiaalset arengut uuriv teadlane ütleb, et kõige olulisem lapse arengu juures on suhtlemine teiste inimestega.

Seega laste täielik isoleerimine ekraanidest kuni kooliealiseks saamiseni, nagu seda mõned radikaalsemad vanemad teevad, ei ole samuti hea lahendus?

Koolid ja õpetajad on viimastel aastatel teinud algkoolides sedavõrd palju digipädevusi nõudvaid muudatusi, et lapsed, kes tulevad n-ö offline maailmast, on teistest kehvemas seisus.

Mida te arvate sellest, et koolid piiravad õpilaste internetikasutust? Teie ettekande järel tekkinud diskussioonis räägiti koolidest, kus on keelatud lisaks sotsiaalmeediale ka näiteks Google docs’i kasutamine.

Kõik sõltub sellest, kuidas lapsed internetti kasutavad. Ma arvan, et on täiesti mõistetav, kui kool blokeerib mõne pornograafiat sisaldava lehekülje. Kui aga näiteks blokeeritakse kõik, mis seondub seksuaalharidusega, saab sellest probleem.

Kuhu tõmmata joon pornograafiat ja seksuaalharidust puudutava vahele? Me teame, et praegu võib tehniline filter olla jäik ega suuda seda vahet adekvaatselt teha. Sestap peaksime nõudma järjest paremat filtertehnoloogiat.

Kuskil peavad ju lapsed õppima seksi ja seksuaalhariduse kohta. Samuti peavad nad mõistma maailmas aset leidva vägivalla tagamaid ja olemust.

EU Kids Online uuringus olete korduvalt välja toonud riske, millega lapsed internetis kokku puutuvad. Kuidas hoida lapsi häiriva sisuga kokku puutumise eest või kas seda üldse on vaja teha – info on ju nagunii internetiavarustes olemas?

See ei pea kõik seal olema. Tõeline väljakutse pole mitte selles, kuidas filtreerida lastele välja ohutu internetisisu, vaid kuidas soodustada sotsiaalseid norme, kus sellist sisu ei sallita. Kui maailmas on millegagi probleem, olgu selleks vägivald, rassism, kiusamine või midagi muud, siis seda probleemi ei peaks lahendama veebis. Tõsi, internetis kujuneb väga paljudest sündmustest terviklikum ülevaade, kuid see ei lahenda tegelikku probleemi.

Seega tuleb vaadata, kus on nende probleemide tegelik põhjus. Kiusamise probleemi lahendamine peab algama koolidest, mitte internetist.

Kõik näib justkui taanduvat lihtsalt inimestevahelisele suhtlemisele.

Jah, ja sellele, kuidas me kujundame oma elukeskkondi. Võtame näiteks Inglismaa, kus luuakse tohutusuuri koole – ühes koolis õpib 2000 õpilast. Need koolid on suured ja anonüümsed, keegi ei tunne eriti kedagi. Need soodustavad omal moel õnnetute ja agressiivsete laste kasvamist.

Me peaksime looma laste kasvatamiseks väiksemad kogukonnad, kus lapsi tuntakse ja kus nende kasvatamisele lähenetakse isiklikumalt. Seega on see lisaks suhtlemisele ka keskkond, mille loome lastele kasvamiseks.

Te olete oma uuringutulemustele tuginedes avaldanud artikli ka selle kohta, kas ja kuidas on sotsiaalmeedia ning internet muutnud laste suhteid oma vanemate ja eakaaslastega. Kuidas need on muutunud?

Paljude uuringute kohaselt on vanemad lastele jätkuvalt kõige olulisemad nõuandjad ja mõjutajad. Enamus lastest pöördub murega just vanema poole.

Internet on aga lisanud võimaluse saada ka teisi arvamusi ning informatsiooni, mida võib-olla vanematelt ei julgeta küsida.

Võtame näiteks identiteedi. Digitaalmeedia annab lastele võimaluse katsetada ja proovida ning tundma õppida identiteediga seonduvaid küsimusi. Seega valikuid on rohkem.

Briti lastepsühhiaater Richard Graham ütles suvel Eestis käies, et me peaksime õppima end lahti ühendama nutiseadmest, pidevast infovoost. Mida teie sellest arvate?

Tema näeb lapsi, kes tulevad kliinikusse. See tähendab, et neil on juba probleem – enamusel, kellega tema kokku puutub, on infoülekülluse ja digisõltuvuse probleem. Mina aga näen, et see on väga väike vähemus.

Kui lastelt küsida, kas nad tahavad istuda oma nutitelefonis või minna sõpradega aega veetma, siis enamus neist valib sõpradega aja veetmise. Jah, neil on ka seal kohtumisel oma nutitelefon kaasas. Aga nad on koos oma sõpradega ja see on oluline.

Kas inimesed peaksid end lahti ühendama? Jah, ma arvan, et telefoni peaks jätma eemale oma magamistoast, ööseks välja lülitama, lülitama välja pideva teadete ja sõnumite saamise. Usun, et inimesed peaksid õppima digitaaltehnoloogiat rohkem juhtima ja endast lähtuvalt kontrollima.

Tuleb aga aru anda, et suure osa laste jaoks on see sõpradega suhtlemise ja suhtlusoskuse lihvimise kanal.

Teie uurimus EU Kids Online laieneb Euroopast üleilmseks. Mida te loodate leida?

Mul on kaks vastust. Poliitikate mõttes loodan leida erinevaid lahendusi. Euroopas ollakse üsna teadlikud poliitikate ja regulatsioonide mõjust. Teisena loodan leida uusi ideid ja viise, kuidas maksimaalselt ära kasutada interneti võimalusi. Mind huvitab, mida teised kultuurid teevad, kuidas internet suudab

Milline pilt võib avaneda kümne aasta pärast Global Kids Online uuringu tulemuste põhjal?

Ma loodan, et paanikat interneti pärast on vähem ning jagame rohkem ühiseid avalikke väärtusi. Lastele on rohkem loovust arendavat sisu. Kommertseesmärgid on läbipaistvamad. On rohkem viise inimeste kaasamiseks ja osalemiseks kogukonnas ning ühiskonnas tervikuna.

Kas me seda ka tegelikult näeme? Tõenäoliselt mitte. Leiame veel rohkem kasumi eesmärgil tehtud facebooke ja veel rohkem mures vanemaid.

Allikas: M. Himma 20.10.2015, ERR Novaator (http://novaator.err.ee/v/yhiskond/81fe3ed6-f4bd-4349-917d-c68685c3397c/sonia-livingstone-ma-ei-usu-et-internetis-ajaviiteks-mangides-omandavad-lapsed-kriitilise-motlemise)

Partnerid