Targalt internetis

Digitaalne heaolu ja vaimne tervis

05.02.2024

Autor:Madli Leikop, ajakirjanik

Kaameraid ja videote tegemist kasutatakse õppetöös palju. Tööd laetakse näiteks Youtube´i. Distantsõppe ajal polnud haruldane, et kaamerasilm näitas ka õpilase kodust elu-olu. Või siis on koolis üleval turvakaamera ning on reeglid, kes tohib salvestisi näha ja millal. Aga vahel reegleid ei ole. Need näited on seotud meie igapäevase digitaalse heaoluga (vt veebilehte „Andmed, turvalisus ja digiprügi“

Kaameraid ja videote tegemist kasutatakse õppetöös palju. Tööd laetakse näiteks Youtube´i. Distantsõppe ajal polnud haruldane, et kaamerasilm näitas ka õpilase kodust elu-olu. Või siis on koolis üleval turvakaamera ning on reeglid, kes tohib salvestisi näha ja millal. Aga vahel reegleid ei ole. Need näited on seotud meie igapäevase digitaalse heaoluga (vt veebilehte „Andmed, turvalisus ja digiprügi“ https://sites.google.com/view/turvakool/juhtumid-ja-arutelu).

Sõnaveeb selgitab digitaalset heaolu kui teadlikku ja tervislikku suhestumist tehnoloogiaga tööl ja vabal ajal. See on osa inimese heaolust, emotsionaalsest ja füüsilisest tervisest, mida mõjutab tema digikäitumine.

PISA 2022 toob välja kümme õpilaste heaolu mõjutavat faktorit, nendest kõige tähtsam on suhted vanematega, koolielu ja tervis. Haridus- ja Noorteameti rahvusvaheliste uuringute juhi Gunda Tire sõnul on digiga kõige rohkem seotud see, kuidas õpilased veedavad oma aega. „Vastus on lihtne – nad on digimaailmas. Keskmiselt tüdrukud veedavad nädalas 57 ja poisid 58 tundi oma digiseadmes. Umbes 21 tundi sellest ajast on seotud koolitööga, ülejäänud meelelahutuse eesmärgil.  Õpilane, kes veedab kuus või rohkem tundi päevas digis on nn ekstreemne digikasutaja: tervelt 24,4% õpilasetest on seitse ja rohkem tundi digimaailmas. Eluga rahulolu on kõige kõrgem neil, kes on digis mõõdukalt, mitte rohkem kui kolm tundi päevas.“ Gunda Tire tõdes, et üldine õpilaste rahulolu on aastatega langenud. „Esimest korda mõõtsime seda 2015. aastal, siis oli 10-palli skaalal (1 madalaim ja 10 kõrgeim) keskmine Eesti tulemus 7,5. Nüüd on see 6,9. Langenud on ka teiste riikide rahulolu näitaja ja OECD riikide keskmine on 6,75.“

Tallinna Tehnikaülikooli IT kolledži vanemteaduri Birgy Lorenzi ja Gustav Adolfi gümnaasiumi haridustehnoloogi Ingrid Maadverega rääkisimegi diditaalse heaolu teemadel.

Internetiturvalisus, tark käitumine internetis, nüüd siis digitaalne heaolu?

Birgy Lorenz (BL): Internetiturvalisus on seotud peamiselt lastega, digitaalne heaolu ka täiskasvanutega. See kerkis esile seoses tehnoloogia ülekasutusega. Termin ise jõudis meieni Euroopa Liidust. Oleme seni rääkinud targalt internetis olemisest, mis on pigem tehniline pool, aga vaimsest poolest pole väga räägitud. Eesti ühiskond on küpsenud, märkame asju, millele varem tähelepanu ei pööranud. Oleme jõudnud heaoluühiskonda, ja nüüd on aega tegeleda ka teiste teemadega, mitte ainult majandusliku olukorraga.

Ingid Maadvere (IM): Mulle näib, et internet on olnud justkui eraldiseisev osa elust. Aga digitaalne heaolu suunab nägema, et see pole koht, kus ma vahel käin, vaid koht, kus ma piltlikult öeldes elan, see on minu elu osa. Räägime heaolust kui sellisest, digitaalse võib eest ära võtta. Heaolu alla mahub ka digitaalne heaolu.

BL: Vaimne tervis on meie kõigi ühine mure. Digiheaolu puudutab ka ajahaldust, juhtimisküsimusi, õpilaste ülekoormust või ka seda, kas õpilane saab aru, et poole ööni nutiseadmes istumine vähendab õpivõimet… Ikka ühiselt tuleb digiheaoluga tegeleda.

IM: Kui arvutid tulid, olime digimaailma mõistes nagu ürgajas.  Sotsiaalmeedia mõistes, ma kardan, oleme praegu ka natuke veel ürgajas. Ütleme, et Facebook on mõeldud täiskasvanutele, lastel pole sinna asja, tingimustes on vanusepiirangud kirjas. Ja siis kohe küsime, et vanema nõusolekul äkki laps ikka tohib. Mul tekib alati paralleel, et kooli kõrval on viinalett ja seal on nupp, kuhu vajutada, kui oled vanem kui 18. Igaüks saab nupule vajutada ja pudeliga kooli tulla. Arvutimängud, lõputu internetis istumine, kümnete kontode loomine… Eks see kõik maandub lõpuks vaimse tervise poolele. Ei saa ikka nii, et laps mängib internetis hommikust õhtuni sõjamänge. Nagu on reegel, et laps ei joo alkoholi, ei mängi ta ka täiskasvanutele mõeldud mänge. Selles mõttes oleme praegu ürgajas, ja kaotame digimaailmale ka mõned noored, vaimse tervise näol.

Kui ma õhtul lõõgastuseks vaatan Youtube´ist videot ja tunnen ennast väga mõnusalt, kas siis ongi digitaalne heaolu saavutatud?

BL: Digitaalne heaolu on tasakaal selle vahel, mis on minu päriselus toimetamine, rõõm teha tööd, käia koolis, suhelda teistega versus digitaalne maailm pakub mulle infot ja meelelahutust, õpetab mulle midagi. Kui selle kahe vahel on tasakaal, ma tunnen ennast hästi, siis jah, digitaalne heaolu on olemas. Kui selgub, et mõnes digimaailma osas ei ole hästi – näiteks tahan tööle kandideerida, aga mul puuduvad selleks vajalikud digitaalsed oskused – siis minu heaolu langeb. Või mul on sõbrad, suhtleme digivahendite abil, aga mina tahaksin nendega päriselt kokku saada, siis see mõjutab ka minu heaolu. Paneme küll digi igale poole ette, aga räägime siiski heaolust, ja digi toetab mind selles või ei toeta.

IM: Küsisin IT-õpilastelt (GAG-is tegutseb 150 õpilasest IT-tugimeeskond, klasside digipartnerid), mida nemad arvavad. Arvasid, et nad haldavad digimaailmas veedetavat aega, aga tajuvad siiski, kuidas see maailmab neid tõmbab – vaatad ühe video, siis teise, kolmanda… Et tänu sellele oleks neil suhtlemine sõprade-sugulastega kuidagi viletsam või halvem, siis seda nad eitasid. Aga meie näeme maailma võibolla teistmoodi, oleme põlvkond, kes saab sügavama emotsiooni sellest, kui suhtleme silmast silma. Tahame inimesi tajuda. Noored võivad olla palju avatumad veebisuhtluses. Võibolla on maailm selles osas muutumises.

Mida olete tähele pannud igapäevases töös?

IM: Kuidas teha nii, et digimaailm ei muutuks ainult mõnuaineks, vaid teadlikuks tööriistaks. Oluline on alustada juba 1. klassist, isegi lasteaiast. Paneme õpilase looja ja kasutaja rolli, et ta näeb digis tööriista. Meelelahutuse omandavad lapsed nii või teisiti, aga näidata digi teist poolt varase kaasamise ja märkamise läbi. Lihtne asi nagu oma paroolide haldamine tuleb selgeks õpetada kohe, kui laps internetis toimetama asub.

BL: Ülikoolis olen täheldanud ajahalduse teemat, kuhu kulub sinu aeg, ja et neil puuduvad õpistrateegiad. Näiteks kuidas lugeda 1000 lehekülge kiiremini kui normaalsed inimesed jms. Ka see, et ei saada vajalikku infot kätte, ei osata infot struktureerida. Digimaailm toob nii olulise kui ebaolulise info kiiresti kohale. Ei osata sageli eristada, mis on minu eesmärk, kuidas sinna jõuda, kuidas aega hallata. Tudengid paluvad vaba vahenädalat (gümnaasiumis on olnud vaheaeg), et saaks korra mõtteid koondada. Küsivad ka vaimset tervist toetavaid materjale, et leida iseennast kogu selles protsessis. See on ka valikute küsimus – pane õppimise ajaks sotsiaalmeedia kinni, sõbrad ei saa siis tülitada ja suudad keskenduda.

IM: Aja ja enda haldamine on hästi oluline. Gümnaasiumis õpetasime, kuidas kasutada to do listi, kuidas neid struktureerida, mis keskkondi kasutada. Õpilased said aru, kuidas tehnoloogia aitab aega planeerida.

Kuidas tark käitumine internetis on seotud digitaalse heaoluga?

BL: Pigem on see usaldus interneti vastu, kas internetis on hea. Kui mul oleks tunne, et seal tegutsevad ainult halvad inimesed, siis ma internetti ju ei kasutaks. Kasvav põlvkond on petuvõimalustest teadlikum ja neile ei ole infoühiskonnas elamine probleem. See on probleem vanemale põlvkonnale, kes ei saa internetist nii hästi aru ja mõtlevad, et noored on samasugused. Ei ole.

IM: Lapsed saavad oma teadmised kätte juba varakult. Ega nad internetiohtudest väga ei räägi, sest nad ju elavad selle kõige sees ja on osa asju selgeks saanud katse-eksituse meetodil. Me võime ju selgitada, et tänaval on autod, tuleb olla ettevaatlik, ja teed tuleb ületada ülekäigurajal. Võibolla laps pole ülekäigurada kasutanud, aga tal on oma nipid, kuidas turvaliselt üle tee saada. GAGi IT-õpilased nägid ohte pigem füüsilise ja virtuaalse maailma kokkupuutekohal, näiteks paroolide kasutamine ja haldamine.

Kool peab tagama õpilase turvalisuse, aga veebimängud ja -keskkonnad jäävad kooli haardest välja. Õpetaja ei ütle, et mine mängi kodus seda vägivaldset sõjamängu. Aga tänapäeva ühiskonnal on komme lahendada kõiki probleeme läbi kooli. Lapsevanema roll on muutunud üha väiksemaks, tuues põhjenduseks näiteks pädevuse puudumise.

Koolis on olnud mõned juhtumid andmetega – keegi saab ligi sinna, kuhu ta ei peaks ligi saama. Oleme sellist asja võtnud kui õppimiskohta. Ja oleme teinud koolis n-ö õppust. Näiteks nagu minu aadressilt oleks kooliperele saadetud e-kiri, millele tuleb vastata. Kes märkab, et tegu on libameiliga, kes mitte. See harjutab nina vee peal hoidma ja mõtlema, kas see on mõistlik, mida mult palutakse, või peaksin kahtlema.

Projekti Targalt internetis missioon on laste ja lapsevanemate targem digitehnoloogia kasutus. Koostatakse õppe- ja teavitusmaterjale ja temaatilisi üritusi lastele, õpilastele, õpetajatele ning lapsevanematele. Projektil on nõuandev kogu, mille liikmed toetavad tegevusi oma kogemuste ja teadmistega. Projekti viivad koostöös ellu Lastekaitse Liit, Haridus- ja Noorteamet, Tallinna Tehnikaülikool ja Sotsiaalkindlustusamet. Rohkem infot https://targaltinternetis.ee .

).

Sõnaveeb selgitab digitaalset heaolu kui teadlikku ja tervislikku suhestumist tehnoloogiaga tööl ja vabal ajal. See on osa inimese heaolust, emotsionaalsest ja füüsilisest tervisest, mida mõjutab tema digikäitumine.

PISA 2022 toob välja kümme õpilaste heaolu mõjutavat faktorit, nendest kõige tähtsam on suhted vanematega, koolielu ja tervis. Haridus- ja Noorteameti rahvusvaheliste uuringute juhi Gunda Tire sõnul on digiga kõige rohkem seotud see, kuidas õpilased veedavad oma aega. „Vastus on lihtne – nad on digimaailmas. Keskmiselt tüdrukud veedavad nädalas 57 ja poisid 58 tundi oma digiseadmes. Umbes 21 tundi sellest ajast on seotud koolitööga, ülejäänud meelelahutuse eesmärgil.  Õpilane, kes veedab kuus või rohkem tundi päevas digis on nn ekstreemne digikasutaja: tervelt 24,4% õpilasetest on seitse ja rohkem tundi digimaailmas. Eluga rahulolu on kõige kõrgem neil, kes on digis mõõdukalt, mitte rohkem kui kolm tundi päevas.“ Gunda Tire tõdes, et üldine õpilaste rahulolu on aastatega langenud. „Esimest korda mõõtsime seda 2015. aastal, siis oli 10-palli skaalal (1 madalaim ja 10 kõrgeim) keskmine Eesti tulemus 7,5. Nüüd on see 6,9. Langenud on ka teiste riikide rahulolu näitaja ja OECD riikide keskmine on 6,75.“

Tallinna Tehnikaülikooli IT kolledži vanemteaduri Birgy Lorenzi ja Gustav Adolfi gümnaasiumi haridustehnoloogi Ingrid Maadverega rääkisimegi diditaalse heaolu teemadel.

Internetiturvalisus, tark käitumine internetis, nüüd siis digitaalne heaolu?

Birgy Lorenz (BL): Internetiturvalisus on seotud peamiselt lastega, digitaalne heaolu ka täiskasvanutega. See kerkis esile seoses tehnoloogia ülekasutusega. Termin ise jõudis meieni Euroopa Liidust. Oleme seni rääkinud targalt internetis olemisest, mis on pigem tehniline pool, aga vaimsest poolest pole väga räägitud. Eesti ühiskond on küpsenud, märkame asju, millele varem tähelepanu ei pööranud. Oleme jõudnud heaoluühiskonda, ja nüüd on aega tegeleda ka teiste teemadega, mitte ainult majandusliku olukorraga.

Ingid Maadvere (IM): Mulle näib, et internet on olnud justkui eraldiseisev osa elust. Aga digitaalne heaolu suunab nägema, et see pole koht, kus ma vahel käin, vaid koht, kus ma piltlikult öeldes elan, see on minu elu osa. Räägime heaolust kui sellisest, digitaalse võib eest ära võtta. Heaolu alla mahub ka digitaalne heaolu.

BL: Vaimne tervis on meie kõigi ühine mure. Digiheaolu puudutab ka ajahaldust, juhtimisküsimusi, õpilaste ülekoormust või ka seda, kas õpilane saab aru, et poole ööni nutiseadmes istumine vähendab õpivõimet… Ikka ühiselt tuleb digiheaoluga tegeleda.

IM: Kui arvutid tulid, olime digimaailma mõistes nagu ürgajas.  Sotsiaalmeedia mõistes, ma kardan, oleme praegu ka natuke veel ürgajas. Ütleme, et Facebook on mõeldud täiskasvanutele, lastel pole sinna asja, tingimustes on vanusepiirangud kirjas. Ja siis kohe küsime, et vanema nõusolekul äkki laps ikka tohib. Mul tekib alati paralleel, et kooli kõrval on viinalett ja seal on nupp, kuhu vajutada, kui oled vanem kui 18. Igaüks saab nupule vajutada ja pudeliga kooli tulla. Arvutimängud, lõputu internetis istumine, kümnete kontode loomine… Eks see kõik maandub lõpuks vaimse tervise poolele. Ei saa ikka nii, et laps mängib internetis hommikust õhtuni sõjamänge. Nagu on reegel, et laps ei joo alkoholi, ei mängi ta ka täiskasvanutele mõeldud mänge. Selles mõttes oleme praegu ürgajas, ja kaotame digimaailmale ka mõned noored, vaimse tervise näol.

Kui ma õhtul lõõgastuseks vaatan Youtube´ist videot ja tunnen ennast väga mõnusalt, kas siis ongi digitaalne heaolu saavutatud?

BL: Digitaalne heaolu on tasakaal selle vahel, mis on minu päriselus toimetamine, rõõm teha tööd, käia koolis, suhelda teistega versus digitaalne maailm pakub mulle infot ja meelelahutust, õpetab mulle midagi. Kui selle kahe vahel on tasakaal, ma tunnen ennast hästi, siis jah, digitaalne heaolu on olemas. Kui selgub, et mõnes digimaailma osas ei ole hästi – näiteks tahan tööle kandideerida, aga mul puuduvad selleks vajalikud digitaalsed oskused – siis minu heaolu langeb. Või mul on sõbrad, suhtleme digivahendite abil, aga mina tahaksin nendega päriselt kokku saada, siis see mõjutab ka minu heaolu. Paneme küll digi igale poole ette, aga räägime siiski heaolust, ja digi toetab mind selles või ei toeta.

IM: Küsisin IT-õpilastelt (GAG-is tegutseb 150 õpilasest IT-tugimeeskond, klasside digipartnerid), mida nemad arvavad. Arvasid, et nad haldavad digimaailmas veedetavat aega, aga tajuvad siiski, kuidas see maailmab neid tõmbab – vaatad ühe video, siis teise, kolmanda… Et tänu sellele oleks neil suhtlemine sõprade-sugulastega kuidagi viletsam või halvem, siis seda nad eitasid. Aga meie näeme maailma võibolla teistmoodi, oleme põlvkond, kes saab sügavama emotsiooni sellest, kui suhtleme silmast silma. Tahame inimesi tajuda. Noored võivad olla palju avatumad veebisuhtluses. Võibolla on maailm selles osas muutumises.

Mida olete tähele pannud igapäevases töös?

IM: Kuidas teha nii, et digimaailm ei muutuks ainult mõnuaineks, vaid teadlikuks tööriistaks. Oluline on alustada juba 1. klassist, isegi lasteaiast. Paneme õpilase looja ja kasutaja rolli, et ta näeb digis tööriista. Meelelahutuse omandavad lapsed nii või teisiti, aga näidata digi teist poolt varase kaasamise ja märkamise läbi. Lihtne asi nagu oma paroolide haldamine tuleb selgeks õpetada kohe, kui laps internetis toimetama asub.

BL: Ülikoolis olen täheldanud ajahalduse teemat, kuhu kulub sinu aeg, ja et neil puuduvad õpistrateegiad. Näiteks kuidas lugeda 1000 lehekülge kiiremini kui normaalsed inimesed jms. Ka see, et ei saada vajalikku infot kätte, ei osata infot struktureerida. Digimaailm toob nii olulise kui ebaolulise info kiiresti kohale. Ei osata sageli eristada, mis on minu eesmärk, kuidas sinna jõuda, kuidas aega hallata. Tudengid paluvad vaba vahenädalat (gümnaasiumis on olnud vaheaeg), et saaks korra mõtteid koondada. Küsivad ka vaimset tervist toetavaid materjale, et leida iseennast kogu selles protsessis. See on ka valikute küsimus – pane õppimise ajaks sotsiaalmeedia kinni, sõbrad ei saa siis tülitada ja suudad keskenduda.

IM: Aja ja enda haldamine on hästi oluline. Gümnaasiumis õpetasime, kuidas kasutada to do listi, kuidas neid struktureerida, mis keskkondi kasutada. Õpilased said aru, kuidas tehnoloogia aitab aega planeerida.

Kuidas tark käitumine internetis on seotud digitaalse heaoluga?

BL: Pigem on see usaldus interneti vastu, kas internetis on hea. Kui mul oleks tunne, et seal tegutsevad ainult halvad inimesed, siis ma internetti ju ei kasutaks. Kasvav põlvkond on petuvõimalustest teadlikum ja neile ei ole infoühiskonnas elamine probleem. See on probleem vanemale põlvkonnale, kes ei saa internetist nii hästi aru ja mõtlevad, et noored on samasugused. Ei ole.

IM: Lapsed saavad oma teadmised kätte juba varakult. Ega nad internetiohtudest väga ei räägi, sest nad ju elavad selle kõige sees ja on osa asju selgeks saanud katse-eksituse meetodil. Me võime ju selgitada, et tänaval on autod, tuleb olla ettevaatlik, ja teed tuleb ületada ülekäigurajal. Võibolla laps pole ülekäigurada kasutanud, aga tal on oma nipid, kuidas turvaliselt üle tee saada. GAGi IT-õpilased nägid ohte pigem füüsilise ja virtuaalse maailma kokkupuutekohal, näiteks paroolide kasutamine ja haldamine.

Kool peab tagama õpilase turvalisuse, aga veebimängud ja -keskkonnad jäävad kooli haardest välja. Õpetaja ei ütle, et mine mängi kodus seda vägivaldset sõjamängu. Aga tänapäeva ühiskonnal on komme lahendada kõiki probleeme läbi kooli. Lapsevanema roll on muutunud üha väiksemaks, tuues põhjenduseks näiteks pädevuse puudumise.

Koolis on olnud mõned juhtumid andmetega – keegi saab ligi sinna, kuhu ta ei peaks ligi saama. Oleme sellist asja võtnud kui õppimiskohta. Ja oleme teinud koolis n-ö õppust. Näiteks nagu minu aadressilt oleks kooliperele saadetud e-kiri, millele tuleb vastata. Kes märkab, et tegu on libameiliga, kes mitte. See harjutab nina vee peal hoidma ja mõtlema, kas see on mõistlik, mida mult palutakse, või peaksin kahtlema.

Projekti Targalt internetis missioon on laste ja lapsevanemate targem digitehnoloogia kasutus. Koostatakse õppe- ja teavitusmaterjale ja temaatilisi üritusi lastele, õpilastele, õpetajatele ning lapsevanematele. Projektil on nõuandev kogu, mille liikmed toetavad tegevusi oma kogemuste ja teadmistega. Projekti viivad koostöös ellu Lastekaitse Liit, Haridus- ja Noorteamet, Tallinna Tehnikaülikool ja Sotsiaalkindlustusamet. Rohkem infot https://targaltinternetis.ee .