Peateemad

Uudised

Lapse digikuva “kaaperdamise” juhtumid Eestis

15.11.2019

Allikas: Märka last

Keily Traks
Tartu Ülikooli kommunikatsioonijuhtimise magistrant

Lapsevanemate, eelkõige emade seas on üha enam levinud enda ja oma lapse elu kajastamine sotsiaalmeedias. Isikliku informatsiooni avalik jagamine teeb aga privaatse info kättesaadavaks inimestele, kes võivad soovida jagatud pilte kasutada mingil muul eesmärgil. Üheks selliseks pahatahtlikuks eesmärgiks võibki olla võõra soov kaaperdada lapse foto.

Vanemlikku veebipraktikat, kus sotsiaalmeedias jagatakse lapse pilte ja tema kohta käivat informatsiooni nimetatakse võrguvanemluseks (sharenting)[1]. Tänapäeval on laste kohta käiva info ja fotode jagamine muutunud niivõrd tavapäraseks, et aina enam on neid lapsi, kelle digitaalset jalajälge on hakanud kujundama nende vanemad[2]. AVG uuringu (2014[3]) kohaselt on lausa 81%-ile 0-2 aastastele lastele loodud vanemate poolt digitaalne jalajälg. Emasid ajendab võrguvanemlusega tegelema laste piltide jagamisega saadav positiivne kogemus ja emotsioon, näiteks soov hoida sõpru ja sugulasi lapse kasvamisega kursis, saada emotsionaalset ja sotsiaalset toetust[4], kuid selline tegevus võib endaga kaasa tuua ka harvadel juhtudel ebameeldivusi[5]. Üheks taoliseks võrguvanemlusega kaasnevaks probleemseks kogemuseks võibki olla lapse digikuva kaaperdamine (digital kidnapping), mille all mõistetakse olukorda, kus võõras võtab sotsiaalmeediast ilma luba küsimata lapse foto ja kasutab seda mingis teises kontekstis, näiteks esitleb võõrast last enda omana[6]. Mõiste lapse digikuva kaaperdamine leidis esimest korda kasutust 2015. aastal ning sel teemal on räägitud senini vaid välismaa ajakirjanduses. Eestis on avalikkusele laiemalt teada vaid kaks üsna hiljutist lapse digikuva kaaperdamise juhtumit[7][8].

Eeltoodust lähtuvalt uurisin oma magistritöös kuivõrd emad tajuvad erinevaid võrguvanemlusega kaasneda võivaid riske, eelkõige lapse digikuva kaaperdamist, ning kuivõrd on nad ise pidanud võrguvanemluse varjukülgedega kokku puutuma. Eesmärgist lähtuvalt viisin läbi 20 individuaalintervjuud 0-2 aastaste väikelaste emadega. Saadud tulemuste põhjal sai lapse digikuva kaaperdamise temaatika jagada omakorda kolmeks.

Lapse digikuva kaaperdamine ehk identiteedivargus

Lapse digikuva kaaperdamise korral kasutatakse fotot ilma nõusolekuta ja luuakse sinna juurde võltsnarratiiv, mistõttu võib sellist käitumist pidada üheks identiteedivarguse (identity theft) vormiks[9][10]. Identiteedivarguse all mõistetakse olukorda, kus varastatakse inimese identifitseerivat informatsiooni, sealhulgas nime, isiklikke andmeid jms[11].

Ka uuringus osalenud emade sõnul saab rääkida lapse digikuva kaaperdamisest, mis vajaks sekkumist (politsei ja/või teenusepakkuja poole, kaaperdanud isikule kirjutamist) juhul, kui tegemist on pahatahtliku lapsepildi vargusega ehk identiteedivargusega.
Uuringust nähtus, et emadele on sellised olukorrad siiski üsna võõrad ning isiklikke kogemusi oli jagada vaid vähestel. Küll aga oskasid emad välja tuua olukordi, mida nad olid kuulnud või ise sotsiaalmeedias kohanud. Näiteks oli teada näide ühest eestikeelsest beebigrupist, kus naine esitles võõrast last enda omana ning lapse surma lavastades kogus leinavate grupiliikmete toetavaid sõnumeid ja rahalist toetust.

Ilmnes ka veel teinegi sarnane näide, mida on ka Eesti avalikkuses esitletud, kus võõras naine oli varastanud lapse digikuva ning esitlenud võõrast last sotsiaalmeedias enda lapsena. Hoopis teistlaadi kokkupuude lapse digikuva kaaperdamisega oli aga emal, kelle lapse foto varastati ja see lisati seksuaalse alatooniga veebilehele, kus siis last pakuti kui saadaolevat “kaupa”. Viimase näite puhul on tegemist kahtlemata ilmnenud juhtumitest kõige raskema rikkumisega.

Õigusriive: õigusliku aluseta isikuandmete töötlemisega seotud juhtumid ja moraalse kahju tekitamise juhtumid

Lapse digikuva kaaperdamise juhtumeid kaardistades ilmnes veel lisaks kaks nõusolekuta lapsepildi kasutamise vormi, mida sai omakorda tulenevalt rikkumisastmelt jagada kaheks: moraalse kahju tekitamise juhtumite korral on rikkumiseks ilma nõusolekuta inimese andmete kasutamine ja õigusliku aluseta isikuandmete töötlemisega seotud juhtumite korral käsitletakse rikkumise all olukorda, kus lapse andmeid kasutatakse ilma vanema nõusolekuta turunduslikul eesmärgil[12]. Kui veel vaid vähesed käesolevas uuringus osalenud emadest oskasid tuua näiteid lapse digikuva kaaperdamise juhtumitest, mis annab alust arvata, et tegemist ei ole Eestis veel niivõrd levinud probleemiga, siis märksa sagedasemateks võib aga pidada just ema ja lapse õigusriive rikkumisi.

Näiteks oli ühel emal kogemus õigusliku aluseta isikuandmete töötlemisega seotud juhtumiga, kus ettevõte kasutas tema lapse pilti, et oma toodet reklaamida. Nimelt tegi ema oma lapsest pildi x-kohas, kus ta sotsiaalmeedias ka ettevõtte kohana märkis. Mille peale ettevõte ilma loata postitas pildi ka veel enda sotsiaalmeedia kontole.

Üsna levinud olid ka moraalse kahju tekitamise juhtumid. Näiteks võib foto jagamine tekitada vanemale moraalset kahju juhul, kui lapse fotot jagatakse Facebooki grupis või Messengeri privaatvestluses selleks, et ema lapsekasvatamise praktikaid kritiseerida ja ema seeläbi naeruvääristada või häbistada; võõras kasutab lapse pilti müügikuulutuses; pereliikmed või lähedased sõbrad jagavad lapsest pilti nii omavahel kui kolmandatele isikutele.

Lapse digikuva kaaperdamise juhtumitega tegelemine

Võib öelda, et loata teise isikliku informatsiooni võtmine ja kasutamine on muutumas sotsiaalmeedias üha aktsepteeritumaks normiks. Sellele viitab asjaolu, et emad ei pidanud lapse pildi kasutamist õigusi riivavatel juhtudel sugugi pahatahtlikuks teoks, pigem mõtlemata, hetkeemotsiooni ajel toimunud tegevuseks. Samuti tunnistasid ka mitmed uuringus osalenud emad, et on ilma nõusolekuta teise lapse pilti kasutanud, kuid samamoodi tahtmata kuidagi halba või mõeldes oma teo eetilisusele. Kuigi emade laste digikuva kaaperdamise ja selle erivormide tajumismäär on väga erinev, siis olid nad sarnaselt Andmekaitse Inspektsioonile [13] arvamusel, et igal juhul tuleb alati enne teise pildi kasutamist küsida nõusolek.

Kõigi kolme eeltoodud lapse digikuva kaaperdamise juhtumi korral on tegemist rikkumisega, mis on erinevatest seadustest tulenevalt karistatavad ning Karistusseadustiku (2019) kohaselt on vanemal õigus abi saamiseks pöörduda kohtusse. Aga enne kohtuteed on veel teisigi võimalusi nõusolekuta pildi kasutamisega tegelemiseks. Näiteks soovitab Andmekaitse Inspektsioon pöörduda pildi eemaldamiseks esmalt lapse fotot loata kasutanud isiku poole, kui isik ei ole nõus pilti kustumata, siis on võimalik pöörduda sotsiaalvõrgustiku haldaja (Facebook, Instagram) poole. Lisaks on võimalik küsida abi ja nõu nii Andmekaitse Inspektsioonilt kui ka veebikonstaablilt[14].

Uuringust kumas aga läbi, et emad ei tea tegelikult, kelle poole pöörduda taoliste juhtumite korral, kui nende või lapse õigusi on sotsiaalmeedias rikutud. Seega on alust arvata, et emad tunnevad, et sotsiaalmeedias nende või nende pere vastu suunatud rikkumistes jäävad nad oma murega üksi. Kuid nii nagu ka Andmekaitse Inspektsioon rõhutab, on oluline, et emad teaksid oma õigusi ja kohustusi, mis on seotud fotode sotsiaalmeedias jagamisega ja sellise info levitamisega ning emade teadlikkust selles vallas tuleks veel tõsta.

Intervjuus osalenud emad leidsid, et lapse digikuva kaaperdamise ning lapse ja vanema õigusi riivavaid juhtumeid saab ära hoida vaid juhul, kui lapsest ei lisata sotsiaalmeediasse ühtegi pilti. Kuid siiski lapse fotosid jagades on võimalik midagi ära teha selleks, et negatiivseid veebikogemusi ennetada või juba tekkinud probleemidega tegeleda.

Emade soovitused, kuidas hoiduda negatiivsetest veebikogemustest:

  • vaadata kriitiliselt üle pildi sisu – ebatavalist, kõneväärset (6-kuune sööb jäätist, 2-aastane joob Coca-Colat) või huvitava elemendiga (ilus riietus) pilti võidakse tõenäolisemalt nõusolekuta kasutada;
  • muuta sotsiaalmeedias sõprusringkond või lapse pildi jälgijaskond kitsamaks;
  • jagada lapsest pilte pigem Messengeri privaatvestlustes;
  • postitada lapsest vähem pilte;
  • kasutada pildil lapse nägu varjavat kujutist (emotikoni, kleepsu, näoilme hägustamist);
  • rääkida lähedaste inimestega oma pere privaatsuse piiridest lapsepiltide jagamise suhtes, kes lapsest pilte võivad omada ning mis tingimustel neid võib edasi saata.

Oluline on ka märkida, et lapse digikuva kaaperdamise juhtumitega ja selle alavormidega tegelemine on mitme osapoole koostöö. Omalt poolt saab panustada nii ühiskond (seadusandlus, võõraste fotode kasutamise mitteaktsepteerimine), teenusepakkuja (kasutajaturvalisuse tagamine) kui ka vanem ise (abi küsimine, sotsiaalmeedia privaatsussätete kasutamine), et emad ei tunneks end murega üksi olevat kui ka aidata  ennetada/vähendada võrguvanemlusega kaasneda võivaid negatiivseid veebikogemusi.

Maarja Punak
Politsei ja Piirivalveamet
Kommunikatsioonibüroo
Sotsiaalmeedia ja veebiturvalisuse valdkond


Kui keegi teine kasutab teie lapse pilti või andmeid ilma teilt luba küsimata või kirjutab juurde infot, mis ei vasta tõele, siis esmalt tasub postitajalt üle küsida, ega tegemist ei ole eksitusega ning seejärel paluda info eemaldada.
Kui seda ei tehta, siis tasub nõu küsida veebikonstaablitelt. Identiteedivargus kui kuritegu vastab väga kindlatele tunnustele, mida neil on kogemustest tulenevalt hea hinnata ja öelda, kas tegemist on tsiviilasja või kuriteoga ning anda edasisi suuniseid. Teise andmeid kasutades võidakse panna toime ka kelmusi ja ka seda oskavad nemad juba juhtunu põhjal hinnata. Samuti saavad nemad võtta ise ühendust postituse tegijaga ja soovitada materjali eemaldamist, kui tegemist ei ole kuriteoga.
Tuleb arvestada seda, et need juhud, kus naine hakkab teise naise lapse pilte enda lapse omana kuvama või räägib enda surnud lapsest võõraid pilte kasutades, võivad tähendada seda, et postitaja vajab meditsiinilist abi. Ka sellise info edastamine politseile on oluline, et see abi õigeaegselt inimeseni jõuaks. Veebikonstaabliteni aga jõuab rohkem kahjuks neid juhtumeid, kus mõlemal vanemal on kaebusi teise vanema poolt tehtud sotsiaalmeediapostituste osas ning soovitakse sekkumist. Taolisel juhul soovitame pöörduda kohtusse ning omavahelised kokkulepped sõlmida sotsiaalmeedias kuvatava info osas.
Enamasti nendel juhtudel ei arvesta postitused laste õiguste ja soovide, vaid näitab kahe vanema omavahelist halba läbisaamist. Vahel eiravad vanemate soovi oma last sotsiaalmeedias mitte näidata aga sugulased. Ennetada seda, et keegi teise inimese fotosid pahatahtlikult ära ei saaks kasutada, pole võimalik. Halbade kavatsustega inimene leiab tänapäeval selleks kindlasti võimaluse. Päris tagasi pimedasse koopasse meil aga ei ole enam võimalik kolida, kuigi jah, uued trendid näitavad, et inimesed üha enam eelistavad kinnisemaid platvorme (Whatsapp, Snapchat), kus infot jagatakse vaid inimestega, keda päriselt tuntakse. Facebooki inforohkete seinte aeg on vaikselt lõppemas ja seega taolised juhtumid võivad hakata vähenema.


[1] Blum-Ross, A. ja Livingstone, S. (2017). “Sharenting,” parent blogging, and the boundaries of the digital self. Popular Communication15(2), 110–125.

[2] Brosch, A. (2016). When the Child is Born into the Internet: Sharenting as a Growing Trend among Parents on Facebook. The New Educational Review, 43(1), 225-235.

[3] AVG Technologies. (2014). Digital Abilities Overtake Key Development Milestones for Today’s Connected Children. Kasutatud 29.05.2019, https://now.avg.com/digital-abilities-overtake-key- development-milestones-for-todays-connected-children

[4] Duggan, M., Lenhart, A., Lampe, C. ja Ellison, N.B. (2015). Parents and Social Media. Pew Re- search Center. Kasutatud 01.05.2019, http://www.pewinternet.org/2015/07/16/parents-and-so- cial-media/

[5] Siibak, A. ja Traks, K. (2019). The Dark Sides of Sharenting. Catalan Journal of Communication & Cultural Studies, x, x, xx−xx [ilmumas].

[6] Friedman, M. (2015). “Digital Kidnapping” Is a Real (and Creepy) Threat When You Post Your Children’s Photos Online. Here’s how to protect yourself—and your kids. Woman’s Day, 31. juuli. Kasutatud 28.04.2019, https://www.womansday.com/relationships/family- friends/news/a51374/digital-kidnapping/

[7] Palmiste, G. (2018). Rasedad jagavad Facebooki gruppides enda kohta väga intiimseid detaile. Eesti Ekspress, 2. mai. Kasutatud 18.05.2019, https://ekspress.delfi.ee/elu/rasedad-jagavad-face- booki-gruppides-enda-kohta-vaga-intiimseid-detaile?id=81920983

[8] Beljaev, K. (2018). Facebookis heasoovijatelt võõra lapse pildi abil raha välja petnud üksikisa mõisteti süüdi. Sakala, 7. aprill. Kasutatud 18.05.2019, https://dea.digar.ee/cgi- bin/dea?a=d&d=sakala20180407.2.6.2

[9] Williams, N. (2015). Digital Kidnapping – A New Kind of Identity Theft. The Center for Digital Ethics and Policy. Kasutatud 02.05.2019, https://www.digitalethics.org/essays/digital-kidnap- ping-new-kind-identity-theft

[10] Bearak, S. (2017). Digital Kidnapping: What It is and How to Keep Your Kids Safe on Social Media. ParentMap, 16. november. Kasutatud 19.05.2019, https://www.parentmap.com/arti- cle/kidnappers-kids-photos-digital-kidnapping-social-media

[11] Khan, Z. R., Rakhman, S. ja Bangera, A. (2017). Who Stole Me? Identity Theft on Social Media in the UAE. Journal of Management and Marketing Review (JMMR), 2(1), 79–86.

[12] Euroopa isikuandmete kaitse üldmäärus (27.04.2016) Euroopa Parlament ja Euroopa Liidu Nõukogu. Kasutatud 20.05.2019, https://eur-lex.europa.eu/legal-con- tent/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:32016R0679&from=ET

[13] Iro, M. (2017). Piinlikud pildid. Postitada või mitte? Andmekaitse Inspektsiooni kodulehekülg. Kasutatud 21.05.2019, https://www.aki.ee/et/uudised/uudiste-arhiiv/piinlikud-pildid-postitada- voi-mitte

[14] Iro, M. (2017). Piinlikud pildid. Postitada või mitte? Andmekaitse Inspektsiooni kodulehekülg. Kasutatud 21.05.2019, https://www.aki.ee/et/uudised/uudiste-arhiiv/piinlikud-pildid-postitada- voi-mitte

Partnerid