Sotsiaalmeedia õppetunnid aastast 2025
20.02.2026
Autor: Maarja Punak, politseikapten, Politsei- ja Piirivalveamet
Möödunud aastale tagasivaatamine tekitab segaseid tundeid. Nii palju asju on juhtunud alates sotsiaalmeedia keelamisest mõnes riigis kuni uute tehisintellekti (TI) võimaluste levimiseni, mis lihtsustavad seksuaalset väärkohtlemist kujutavate materjalide loomist. Toon välja seitse põhiteemat.
1. Sel aastal võiks iga lapsevanem, kelle laps mängib arvutimänge, guugeldada sõna „roblox“. Robloxi osas alustati maailmas palju menetlusi, kuna sealne keskkond on osutunud pedofiilidele sobivaks, lisaks on mureks mängud, kus kasutajad saavad kohatult käituda ja mitte miski neid ei takista. Veebist on võimalik leida nii näiteid, mis Robloxis on juhtunud, aga ka juhiseid lapsevanemale, kuidas sellest teemast rääkida ja kuidas seadistada sätteid nii, et last veidigi kaitsta, kuigi ka selle piirangu mõjususes on tugevalt kaheldud.
Mängukeskkondades on kasvanud oht, et noori proovitakse radikaliseerida. Seetõttu on aegajalt hea lasta noorel peegeldada seda, mida tema mängides on märganud ja murekohaks peab. Just lapsevanem on see, kes esimesena oskab panna tähele oma lapse muutunud käitumist.
2. Möödunud aastal oli mitmeid juhtumeid, kus õpetaja või treener käitus oma õpilasega sobimatult. Siia alla kuuluvad nii rääkimine seksi teemal erinevates suhtlusrakendustes kuni päriselt füüsilise seksuaalse kontaktini välja. Kuidas ja kas üldse sellest koolis ja kodus räägiti? Õpetaja ja treener on alati võimupositsioonil ja täiskasvanu kohus on hoida väga selget piiri suhtlemises. Õpilasega ei tohi olla ühtegi vestlust, mida laps oma vanematele ei julge näidata. Lapsevanemad on harjunud rääkima, et võõrastega ei tohi sotsiaalmeedias kas üldse suhelda või isiklikel teemadel rääkida, kuid tuleb selgitada ka tuttavate, sh õpetajate ja treeneritega suhtlemise norme ja tavasid. Laps peab teadma, et kui mõni veebivestlus tekitab temas ebamugavust, siis on vanem see, kelle poole pöörduda.
Vanemate lastega võib vestlust suunata ka Jeffrey Epsteini teemani, mis on jõudnud mingil kujul igasse uudisvoogu. See, kuidas mõned poliitikud ja mõjuisikud naeravad toimiku avalikustamise olulisuse üle ja viitavad poliitmängudele, võib anda noorele vale signaali. Inimkaubandus ja laste vägistamine ei ole need teemad, mille üle irvitada. Sadade naiste tunnistused toimepandud kuritegude kohta näitavad probleemi ulatust. Vägistamise- ja ärakasutamisekultuuri ning naiste õiguste vastase suhtumise normaliseerimiseerimine toimub sotsiaalmeedia abil tõhusamalt kui kunagi varem.
3. Täna ei ole lapsest alasti pildi tegemiseks vaja teha muud, kui laadida TI-le riideid kandva lapse pilt ja kirjutada kastikesse, mida soovid, et laps sellel pildil teeks ja kui palju riideid, kui üldse, tal seljas peaks olema. Alates siis X-i Grokist, mille osas nii USA kui EL on teravalt sõna võtnud, kuni vähemtuntud veebilehtedele, kus pole vaja kontotki luua ehk kus teenusepakkuja isegi ei proovi tuvastada seda, kas pildid, mida sinna laetakse, on kasutaja enda omad või kellestki teisest, rääkimata sellest, et kui vana on pildil kujutatud inimene. Selliste piltide levimise korral tuleb kiiresti veebipolitseinikke teavitada, sest siin ei piisa ainult pildi eemaldamisest veebist. Taolise häiriva ja võimalik, et ka seadusega karistatava sisu loomine ja levitamine on vaja peatada. Meil on juba mitmeid juhtumeid koolides ja selle teo kahju on palju laiem, kui pildil kujutatud laps, kellele tehtud ebaõiglusest ja kannatusest saavad kõik aru.
4. Pildid ja videod ei pea olema erootilised või pornograafilised, et olla keelatud ja ohtlikud. TI abil on loodud materjale, millega kujutatakse asju, mis pole kunagi juhtunud ja levitatakse valeinfot läbi inimeste, kes noorele võiks korda minna. Infosegadus, ärevuse suurendamine ja usaldamatuse tekitamine muidu usaldusväärsete allikate vastu on heaks kasvulavaks noorte mõjutamisel. Praegu on pigem noored need, kes suudavad TI poolt loodud pildi ära tunda, kuid neil puudub kriitiline mõtlemine sisu osas. Keda ja miks sooviti selle sisuga mõjutada? Kui vähegi võimalik, tasub koolides ja ka kodus sotsiaalmeedias levivatest TI abil loodud sisust rääkida. Võibolla leidub klassis keegi, kes ei saanud aru, et uudisvoogu jõudnud video ei olnud päris ja on ärevil, mures. Võibolla saab mõne video osas koos perega teha kontrolli, et kõik õpiksid kahtlema ja kontrollima. Kui sellest saab harjumus, siis on ka vanaemal mugavam paluda perekonnalt abi selgitamaks välja, kas see tuntud inimese investeerimissoovitusega video on päris või kelmide skeem.
5. Mulle meenuvad juhtumid, kus kuritegude toimepanemise üks oluline osa oli nende jäädvustamine videona ja jagamine erinevatel platvormidel. Raasikul toimunust on tõenäoliselt kõik kuulnud, sest ma ei teagi teist nii traagilist juhtumit, kus sotsiaalmeedia oleks kihanud küsimusest „kas kellelgi on seda piinamise ja tapmise videot?“ Ma tean, et politseinikud, kes juhtunuga tegelesid, said psühholoogilist abi, et tulla toime nii videos kui sündmuskohal nähtuga, aga mis sai neist, kes seda videot üksi kodus olles nägid? Kas kodudes oli see teemaks? Lisaks on olnud mitmeid peksmise videosid, mille levikule oleme vahel saanud õigel ajal pidurid peale. Taolisi materjale märgates palun teavitage kohe veebipolitseinikke. Vaikimine või kaasanaermine vaid õhutab rumalasti ja seadusevastaselt käituvaid inimesi tegusid kordama.
6. Mitmed riigid on keelanud või plaanivad keelata sotsiaalmeedia alla 16-aastastele. Sellel on kaks suurt eesmärki: tagada laste turvalisust veebis ja kaitsta nende vaimset tervist. Mõlemad on olulised eesmärgid, kuid selline keeld vajab ühiskondlikku kokkulepet. Suurimaks mureks on see, kuidas keeldu päriselt ellu viiakse. Seni, kuni keeld on rohkem deklaratiivne ja kergesti eiratav, on selle mõju ka väike.
Mina olen enda jaoks mõtestanud sotsiaalmeedia kasutamist nagu liikluses osalemist. Esialgu käiakse tänavad koos lapsevanemaga läbi ja lubatakse mängida vaid koduhoovis. Seejärel tekib noorel võimalus läbida koolitus ja saada endale 10-aastaselt jalgrattajuhiluba, mis annab õiguse juba päris liikluses osaleda. Autojuhtimiseõiguse saamiseni läheb veel mitu aastat aega. Seega liiklus on lapse ümber kogu aeg olemas, kuid teatud piirangutega. Mulle meeldiks, kui me suudaksime üheskoos platvormidega taolise tulemuseni jõuda.
7. Sotsiaalmeedia on muutnud koolidünaamikat. Kui 20 aastat tagasi muretsesid noored sellepärast, et kui nad tunnis midagi rumalat kogemata ütlevad, siis see oli nali, mida klassikaaslased kuulsid ja võisid teistele rääkida. Täna olen mõnes koolis saanud tagasisidet, et noored ei räägi enam nii palju tundides kaasa kui varem, sest nad ei taha eksida ja saada sotsiaalmeedias naerualuseks, sest klassis toimuv ei jää enam klassi. TikTokis teiste naeruvääristamine on kahjuks üsna tavapärane ja kui koolis saavad lapsed ilma tagajärgedeta teisi tundide ajal filmida, siis seda mõjusam on see kius. Kiusava käitumise vähendamiseks tuleb õpetada noortele sotsiaalseid oskuseid ja empaatia olulisust ning olla täiskasvanuna eeskujuks nii koolis kui kodus. 100% edukaid kiusamisvastaseid programme ei ole, kuid kui üldse midagi ei tehta, siis midagi ka ei muutu paremaks.
Mujalt maailmast tuleb üha rohkem signaale selle kohta, et noored valivad klassikaaslaste asemel jutukaaslasteks TI loodud tegelasi. Kui vanemaid ei ole kodus ja laps soovib kellegagi midagi arutada, siis see ei halb variant, kuid kui TI ongi tema ainus suhtluskaaslane, kes hakkab lapse elu osas andma soovitusi, siis see võib muutuda ohtlikuks. Alustades sellest, et laps kiindub robotisse kuni olukordadeni, kus TI õpetab last end vigastama. Tuletan meelde, et Lasteabi Chat on 24/7 avatud ja lapsi tasub mure ja küsimuste korral suunata sinna kirjutama, sest seal räägivad temaga päris spetsialistid.
Positiivsetest asjadest ka. Aasta tagasi loodi Põhja prefektuuris eraldi üksus, mis tegeleb ainult netipedofiilide tabamisega, varasemalt oli see osa kriminaalbüroo lastekaitsegrupi tööst. Tänu sihistatud tegevusele on avastatud ja kinni peetud rohkem veebis tegutsenud kurjategijaid kui kunagi varem. Veebipolitseinikud aitasid eelmisel aastal leida vastuseid ja lahendusi 13 105-le neile saadetud kirjale, mis näitab, et inimesed teavad ja usaldavad veebis tegutsevaid politseinikke. Märtsis on ilmumas ka raamat „Suur digiseiklus“, mis aitab õpetajatel ja lapsevanematel lastega digimaailma teemadel rääkida. Raamatu juurde on lisaks loodud lauamäng, töölehed, pildikaardid, seega avastamist jagub palju.
Tulevikku vaatan ma pigem ootusrikkalt. Viimasel ajal räägitakse palju laste kaitsmise ootustest sotsiaalmeediahiidudele, on astutud ka mõningaid poliitilisi samme, et neid survestada. Teadvustatakse sotsiaalmeedia ületarbimise ohtusid noorte vaimsele tervisele ja leitakse üha rohkem võimalusi nende toetamiseks. Kui me jõuaks Eestis sinna, et laste sotsiaalmeediakasutus oleks ajaliselt minimaalne ning muutuks skrollimise asemel teadlikumaks meediatarbimiseks, siis saaksime öelda, et oleme teinud uue tiigrihüppe turvalisema digituleviku suunas.
TI arenguid ma otseselt ei pelga, ajaga tuleb kaasas käia, kuid loodan, et õpime neid võimalusi kasutama arukalt nii andmete jagamise vaates kui ka loodussäästlikule energiakulule mõeldes. 2026 aasta märksõnad on infovastupidavus ja meediapädevus, sest nii Eesti riigi vastane mõjutustegevus kui äärmusliku sisu levitamine sotsiaalmeedias ja mängudes on tõusuteel.
