“See on meie väike saladus”
17.02.2026
Autor: Marilin Küünarpuu, Lastemaja teenuse omanik, Sotsiaalkindlustusamet
Digimaailm pakub lastele ja noortele enneolematult põnevaid võimalusi suhtlemiseks, loovuseks ja eneseväljenduseks. Samal ajal on see soodne keskkond ka täiskasvanute jaoks, kes soovivad lastega manipuleerida või neid ära kasutada.
Kaili (nimi muudetud) ootas oma elu esimest kohtumist, mis pidi olema eriline. Ta oli 15aastane, kui hakkas sotsiaalmeedias suhtlema võõra noormehega. Vestlus kestis paar nädalat ja muutus järjest intensiivsemaks: jagati tundeid, salajasi mõtteid ja ka fotosid. Noormees võitis Kaili usalduse, näidates end hooliva ja mõistvana. Kui ta tegi ettepaneku päriselt kohtuda, oli Kaili kohe nõus, sest talle tundus, et nad on juba ammu tuttavad. Tegelikkus osutus aga teistsuguseks. Kohtumispaika tulnud mees oli märksa vanem ega olnud sugugi nii meeldiv, kui vestlustes paistis. Kohtumine, mida Kaili oli oodanud elevusega, lõppes vägistamisega.
13-aastane Mark (nimi muudetud) armastas internetis mängida ja veetis palju aega online-mängude vestlusruumides. Seal tutvus ta Tomiga, kes esitles end vanema ja kogenud mängurina ning võitis nii Marki usalduse. Tom hoidis poisiga üle aasta tihedat kontakti ja suunas suhtlust tasapisi nii, et Mark hakkas eemalduma oma vanematest ja sõpradest. Ühel hetkel kutsus Tom Marki enda juurde, lubades talle mängus erilisi „eduvõimalusi“. Kohtumisel sundis mees Marki tegema asju, mis olid sobimatud ja ohtlikud.
Nende laste lugudes ei alanud vägivald kohtumisel. See algas esimesest sõnumist, mil täiskasvanu otsustas lapse usaldust kuritarvitada.
Digimaailm pakub lastele ja noortele enneolematult põnevaid võimalusi suhtlemiseks, loovuseks ja eneseväljenduseks. Samal ajal on see soodne keskkond ka täiskasvanute jaoks, kes soovivad lastega manipuleerida või neid ära kasutada.
Veebipeibutamine või -ahvatlemine (ingl online-grooming) võib areneda salaja ja kiiresti ega pea kestma kuid või aastaid, eriti siis, kui lapsel puudub turvaline tugivõrgustik. Mida noorem on laps ja mida üksildasemana ta end tunneb, seda kiiremini võib ta sattuda olukorda, kus tema usaldust kuritarvitatakse.
Mis on peibutamine ja kus see algab?
Veebipeibutamine ei ole enam haruldane ega alati kergesti äratuntav. Sageli on see peen ja manipuleeriv protsess, mis võib alata näiliselt süütust vestlusest ning kesta mõnest päevast kuni kuude või aastateni.
See on strateegiline ja samm-sammuline mõjutamine, mille eesmärk on võita lapse usaldus, luua emotsionaalne side, eraldada ta sõpradest ja turvalistest täiskasvanutest ning muuta tasapisi normaalseks käitumine, mis viib mingil viisil ärakasutamiseni.
Selle petliku protsessi tundmaõppimine on vajalik igale täiskasvanule, sest teadlikkus ja varajane sekkumine aitavad kaitsta lapsi ning ka teisi kergesti mõjutatavaid inimesi.
Ohvri valimine ja kontakti loomine
Peibutamine ei alga kunagi otse väärkohtlemisega, vaid sõbraliku ja tähelepaneliku suhtlusega. Peibutaja võib tunduda lihtsalt hooliv ja mõistev, küsida lapse huvide ja murede kohta ning olla tähelepanelik ja toetav. Esmapilgul võib see mõnele täiskasvanule meenutada terapeudi või psühholoogi lähenemist: tähelepanelik kuulamine, empaatiline suhtlus ja turvatunde loomine. Peibutaja kasutab sarnaseid võtteid lapse usalduse võitmiseks, kuid eesmärk on vastupidine – manipuleerida last ja suunata teda oma huvidest lähtuvalt.
Sageli algab see suhtlus sotsiaalmeedias või mänguplatvormidel. Kontakti otsitakse just nende laste ja noortega, kes on emotsionaalselt haavatavad, tunnevad end üksikuna, vajavad heakskiitu või tähelepanu ning jagavad oma muresid avalikes postitustes. Olenevalt eesmärgist ei ole sihtmärgiks ainult tüdrukud – samamoodi on ohus ka poisid.
Mida tähele panna?
Tavaliselt toimub peibutamine mitmes faasis, mis võivad kattuda või olla erineva pikkusega.
Esmane suhtlus algab sageli täiesti süütute lausetega:
- „Sa oled nii eriline ja ainulaadne”
- „Sa oled teistest lastest palju küpsem”
- „Mul on tunne, et sina saad minust päriselt aru“
- „Ma ei räägi seda kellegi teisega, ainult sinuga“.
Sellised laused võivad tekitada lapses tunde, et ta on eriline ja mõistetud, kuid sageli on see hoopis esimene samm, mis viib isoleerimise ja mõjutamiseni. Oluline on mõista, et iga niisugune erilisuse rõhutamine sotsiaalmeedias või mänguplatvormil, eriti kui suheldakse salaja, on selge ohumärk.
Pärast kontakti loomist muutub suhtlus tavaliselt tihedaks ja pealetükkivalt järjepidevaks: palju komplimente, palju tähelepanu. Peibutaja vastab kiiresti ja jätab mulje, et ta kuulab ja mõistab. Ta pakub tuge just siis, kui laps tunneb, et täiskasvanud või eakaaslased teda ei mõista. Selle kõige eesmärk on eraldada laps tasapisi teda ümbritsevatest turvalistest inimestest:
- „Sa ei pea seda vanematele/sõpradele rääkima, nad ei saaks nagunii aru“
- „Ma tahan sind lihtsalt kaitsta“
- „Mina olen alati sinu jaoks olemas“
- „Ma tunnen sind paremini kui su vanemad. Nad ei mõista sind”.
Aja jooksul suunatakse last üha enam hoidma nende vestlust saladuses, vähendama suhtlust vanemate ja sõpradega ning usaldama ainult peibutajat. Sageli püütakse teisi sõpru halvustada ja kujutada neid ühiste vaenlastena. Mõnikord palutakse lapsel teha ka uus varjunimega konto:
- „See on meie väike saladus“
- „Kui sa räägid, võivad inimesed meid valesti mõista“
- „Teised tahavad meid lahku ajada“.
Mida aeg edasi, seda intiimsemaks muutuvad vestlused. Sõltuvalt peibutajast ja tema eesmärgist võib see juhtuda juba järgmisel päeval või alles mitme nädala pärast. Pikema suhtluse käigus võib laps hakata väärkohtlejat usaldama või nautima sellist eelistatud olukorda. Mõne aja pärast võib ta siiski mõista, et temaga on manipuleeritud või et teda on ära kasutatud.
Vestlustesse võivad ilmuda seksuaalsed vihjed, palved saata pilte või teha midagi ning hakatakse riskikäitumist normaliseerima:
- „See on normaalne, kõik teevad nii“
- „Ma tahan sulle asju õpetada. See aitab sind tulevikus”
- „Kui sa mind päriselt usaldad….“.
Kui laps või noor hakkab siinkohal kahtlema, siis hakkab manipulaator lapses süütunnet tekitama, last ähvardama või emotsionaalselt survestama:
- „Ma olen väga õnnetu, ma arvasin, et me oleme sõbrad”
- „Mina sind aitaksin alati, kui sa paluksid”
- „Sa ise tahtsid seda.“
See, mis hoiab lapsi vaikimas, ei ole tihti otsene ähvardus. Pigem on see ohvri süüdistamine:
- „See on sinu süü, kui ma vanglasse lähen. Kas tahad, et see oleks sinu hingel?”,
- „See on sinu süü, kui su pere laguneb”
- „Mida su sõbrad ja vanemad sinust arvaksid, kui nad teada saavad?“
Kuidas lapsega ohtudest rääkida?
Oluline on rääkida lastega internetiohtudest avatult ja õpetada neid varajasi hoiatusmärke märkama. Selgitamisel aitab sageli võrdlus päriseluga: „Kujuta ette, et sinust märgatavalt vanem võõras inimene tuleb ühistranspordis sinu juurde ja ütleb: „Sa oled nii eriline ja ainulaadne“. Kuidas sa reageeriksid? Tõenäoliselt sa ei istuks tema kõrvale ega jääks temaga pikalt juttu ajama. Sama põhimõte kehtib ka veebis.“
Kui me oskame ja julgeme lastega neil teemadel rääkida ning teame, kuidas seda teha, on lapsed paremini ette valmistatud. Siis oskavad nad ka ise end paremini kaitsta: hoiduda ohtlikest kontaktidest ja julgeda rääkida toimunust mõne usaldusväärse inimesega.
Mida meelde jätta?
- Peibutamine ei paista alguses ohtliku vestlusena.
- Suhtlus võib kesta ühest päevast kuni mitme kuuni.
- Laps ei pruugi märgata, et temaga manipuleeritakse.
- Riidlemine ja karistamine vähendavad lapse julgust abi küsida.
Kaili ja Marki lood ei ole ainulaadsed. Paljud noored puutuvad digikeskkonnas kokku olukordadega, mis tunduvad esmapilgul süütud, kuid võivad kiiresti muutuda ohtlikuks.
Iga laps väärib turvalist lapsepõlve ka digimaailmas. Lapsele tasub selgitada, et sellised kontaktid võivad olla ohtlikud, ning meeles pidada: vastutus sellise suhtluse eest on alati täiskasvanul.
Kui sul on kahtlus, et keegi käitub lapsega valesti, siis pea nõu sotsiaalkindlustusameti lasteabiga telefonil 116 111 (www.lasteabi.ee) või võta ühendust politseiga 112.
Foto: Freepik.com
