KüberPähkel ja KüberPuuring 2025: Eesti noorte digimaailm on täis võimalusi, kuid ka kasvavaid riske
30.11.2025
KüberPähkli ja KüberPuuringu 2025 tulemuste eelanalüüsist joonistub välja pilt Eesti noortest, kes liiguvad digimaailmas kindlal sammul, kuid kelle turvalisus sõltub üha enam sellest, millist infot nad tarbivad ja kuidas tehisaru kasutavad. KüberPähklile vastas kokku 8795 õpilast, neist 6996 eestikeelset ja 1799 venekeelset õppijat 4-9. klassist; KüberPuuringule vastas 3739 õppijat 7.-12. klassist ja kutsekoolidest, mis teeb 2026 ilmuvast raportist seni ühe kõige kõnekama ülevaate noorte digipädevusest ja riskikäitumisest.
Toome siin välja eeltulemused ja mustrid noorte vastustest. Vastuste uurimine paljastab, et digiohutuse alaste teadmiste tekke ja tehisaru kasutamise harjumuste kujunemise juures mängivad määravat rolli nii vanus kui ka sugu. Tüdrukud toetuvad digiohutuse osas enamasti õpetajatele ning ametlikele allikatele, millele nad omistavad stabiilse ja usaldusväärse rolli. Poiste digimaailm on seevastu rohkem eakaaslaskeskne: nemad õpivad ohtude ja võimaluste kohta peamiselt sõpradelt, mängukeskkondadest ning internetitutavatelt. See erinevus loob olukorra, kus noored jõuavad turvakäitumiseni väga erinevaid teid pidi ja sageli käivad need teed mööda ebaühtlase kvaliteediga allikaid.
Vanuse kasvades hakkab digiohutuse õppimisel süvenema selge trend: mida vanemaks noored saavad, seda vähem toetuvad nad täiskasvanute juhistele ning seda olulisemaks muutub eakaaslaste mõju. Nooremates klassides mängivad õpetajad ja vanemad noorte küberturvalisuse kujundamisel veel suurt rolli, kuid põhikooli keskastmes toimub märgatav nihe – infot saadakse juba rohkem omavahelisest suhtlusest ning juhuslikest internetiallikaist. Gümnaasiumiastmes domineerivad selgelt internetipõhised kanalid, mis võivad pakkuda küll kiireid vastuseid, kuid loovad samal ajal keskkonna, kus valeinfo levik ja riskikäitumine on lihtsam tekkima.
Vastuste eelvaatluse tulemustest avaldub üks läbivaid murekohti – ametlike digiohutusteenuste madal tundmine. Kuigi Eestis on olemas tugevad tugistruktuurid, nagu näiteks veebipolitseinikud, ei tunne suur osa õpilasi neid. Isegi gümnasistide seas pole teadlikkus piisav, et kriitilistes olukordades abi otsida. See tähendab, et kui noor satub häkkimise, küberkiusamise või identiteedivarguse ohvriks, ei pruugi ta osata esimesi samme teha või pöörduda õigete spetsialistide poole.
Tehisaru kasutus on aga valdkond, mis kasvab noorte seas kiiremini kui ükski teine. Tulemused näitavad, et AI on muutunud Eesti õpilaste jaoks loomulikuks igapäeva tööriistaks, eriti alates 7. klassist. Kui nooremates klassides kasutatakse kunstlikku intelligentsi peamiselt mängimiseks ja uudishimust küsimiseks, siis põhikooli keskastmes ja gümnaasiumis kujuneb AI-st õppimise ja ülesannete lahendamise abiline. Samal ajal nähtub, et suur osa noori ei kontrolli tehisaru vastuseid ega mõtle kriitiliselt selle üle, mida AI neile tegelikult pakub. Põhikooli keskastmes, kus AI kasutamine muutub kõige intensiivsemaks, ilmneb ka kõige rohkem juhtumeid, kus vastuseid kopeeritakse kontrollimata või kasutatakse tehisaru tööde tegemiseks. See loob olukorra, kus teadmiste omandamine võib langeda ning õpilaste enda panus õppesse väheneda.
Tüdrukud tajuvad AI riskikohti märksa teravamalt kui poisid. Nad toovad välja nii valeinfo leviku, isikuandmete jagamise ohu kui ka mure selle pärast, et AI võib mõjutada noorte enesehinnangut, eriti visuaalse sisuloomega seoses. Poisid näevad tehisaru kasutust sagedamini kui loomulikku eksperimenteerimist ja tehnilist väljakutset ning tajuvad ohtu pigem tehnilise kuritarvitamise vaates – näiteks deepfake’ide või paroolide murdmise võimalusena. Selline erinevus näitab, et tüdrukud lähenevad AI-le pigem sotsiaalse ja emotsionaalse tundlikkusega, poisid aga tehnilise huvi ja avastamisjulgusega. Mõlemad pooled näevad riske, kuid neid vaadeldakse erinevatest suundadest.
Vastuste eelvaatlus toob esile ka noorte ootused koolidele ja õpetajatele, mis on selgemad ja praktilisemad kui kunagi varem. Lapsed ja noored ei soovi, et tehisaru kasutamine oleks koolis keelatud või stigmatiseeritud. Nad ootavad ausat ja selget juhendamist: millal AI kasutamine on lubatud, kuidas seda teha eetiliselt ning millised on turvalised kasutusviisid. Tüdrukute jaoks on oluline, et kool selgitaks, kuidas AI vastuseid kontrollida ja millised ohud võivad peituda privaatsuse rikkumises. Poisid soovivad lisaks teada, kuidas AI päriselt töötab, ning soovivad rohkem võimalusi tehnilise poole katsetamiseks ja mõistmiseks. Gümnaasiumiastme õpilased ootavad, et tehisaru rollist räägitaks ka tuleviku karjäärivalikute ja ühiskondlike mõjude kontekstis.
Kõige olulisem järeldus, mida mõlema uurimuse eelanalüüs esile toob, on see, et Eesti noored vajavad järjepidevat, vanusele kohandatud ja ausat digiohutuse õpet, mis käsitleb nii tehisaru võimalusi kui ohte. Lapsed ja noored tegutsevad digimaailmas üha iseseisvamalt ning nende riskikäitumine ei tulene pahatahtlikkusest, vaid ebavõrdsest ligipääsust turvalisele ja täpsele teabele. Tulemused näitavad, et noored on valmis õppima ja arenema, kuid vajavad täiskasvanute tuge, et digikeskkonnas liikuda turvaliselt, kriitiliselt ja enesekindlalt.
Soovitused, mis sellest uuringust järgmise aasta veebruariks välja kooruvad, ei ole mõeldud pelgalt koolidele – need kõnetavad ka lapsevanemaid, huvihariduse juhendajaid ja poliitikakujundajaid. Kui tahame, et Eesti noored kasvaksid teadlikeks, enesekindlateks ja vastupidavateks digimaailma kodanikeks, siis tuleb nende digipädevust toetada sama loomulikult ja järjekindlalt, nagu õpetame lugemist ja matemaatikat. KüberPähkel ja KüberPuuring 2025 tulemused annavad selleks väga selge ja kõneka aluse.
Uuringu täisraport avaldatakse 2026 veebruaris.
