Uudised Arhiiv

Neljandat korda toimunud Targalt internetis õpilaskonkursi teema lähtus selle aasta Turvalise interneti päeva teemast „Minu õigused ja kohustused veebis“.
Konkursile olid oodatud veebipõhised, interaktiivsed postrid, mis kirjeldaksid laste ja noorte arusaama õigustest ja kohustustest internetis. Osavõtt konkursist oli aktiivne, kokku laekus üle 100 võistlustöö. Konkursitöödes väljendusid väga loovalt laste ja noorte arusaamad ja teadmised, millised on nende õigused ja kohustused internetis tegutsemisel. Oma töödes olid autorid leidlikult kombineerinud tehnilisi ja kujunduslike lahendusi. Mitmed autorid olid selletarbeks ka loonud vastavasisulisi videoid.

Parimad selgitati välja kolmes vanusekategoorias.

Nooremas vanuseastmes (I-IV klass) osutus võitjaks Melani Klaanberg Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumist, teise koha saavutas Mathias Heinla Roosna-Alliku Põhikoolist ja kolmandale kohale tulid Mihkel Märten ja Karel Kuus Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumist.

Keskmises vanuseastmes (V-VIII klass) saavutas esikoha Haanja Kooli võistkond, kuhu kuulusid Janeli Kõva, Karolin Jõgeva ja Ragne-Raili Lillipuu. Teine koht läks Haanja Kooli noormeestele Jürgen Joonas Simson, Brendan Glenn Koemets ja Germar Moorus. Kolmanda koha sai Kristiina Mellik Peetri Lasteaed-Põhikoolist.

 Vanemas vanuseastmes saavutasid esikoha Eleri Jorro ja Piret Rummi Võru Kesklinna Gümnaasiumist, teise koha Gränty Reidla Surju Põhikoolist ning kolmandale kohale tulid Anne Mari Hansar ja Helen Birnbaum Tallinna Tehnikagümnaasiumist.

Palju õnne võitjatele ning suur tänu kõigile osalejatele.

Jaga

Tiigrihüppe Sihtasutus ja Juku Mängumaad korraldavad Tallinna ja Harjumaa lasteaedade viimastele (6-7 aastastele lastele) rühmadele ja 1.-2. klassi õpilastele õppekäikude sarja „Targalt internetis“.

Õppekäigul antakse lastele esmased teadmised  internetist ja arvutisuhtlusest, täidetakse töölehti ning vaadatakse õpetlikke multifilme Netilammaste seiklustest. Peale koolitust saavad lapsed hullata tund aega Juku Mängumaal.

Tiigrihüppe Sihtasutuse „Targalt internetis“ projekti juht Triin Kanguri sõnul on projekti eesmärk propageerida noorte hulgas teadmisi ja oskusi, kuidas internetis suheldes hästi toime tulla. „Kuna lapsed alustavad internetikasutust juba eelkoolieas, siis on oluline, et see teave jõuaks nii nende kui ka lapsevanemateni. Interaktiivses töötoas jagatakse mängude ja „Netilammaste“ multifilmide abil lihtsaid näpunäiteid, missugust infot võib endast teistele jagada ja mis oleks mõistlik enda teada jätta. Lastega tegelevad Tiigrihüppe Sihtasutuse koolitajad Maria Arikainen ja Johanna Olesk“, tutvustas Kangur lasteaialastele suunatud õpituba.

Õppekäigud toimuvad kuni 2013. aasta mai lõpuni ning sellel osalemine on lasteaedadele ja koolidele tasuta! Koolitused toimuvad  alates 03. aprillist kolmapäeviti kell 10.00 ning neljapäeviti 13.30 Mustamäe Juku Mängumaal (Mustamäe tee 3, Tallinn). Koolitused toimuvad nii eesti kui vene keeles.

Registreerumine:
Osalemissoovi saate edastada aadressile kersti@playland.ee kirjas palume ära märkida:
1. Lasteaia nimi ja aadress
2. Õpetajate nimed, e-maili aadressid ja telefoninumbrid
3. Osalevate laste arv ja eesnimed

Lisainfo telefonidel: 56 933 102

Projekti „Targalt internetis“ viivad ellu koostöös Lastekaitse Liit, Tiigrihüppe Sihtasutus, Lasteabitelefon 116 111 ja Politsei- ja Piirivalveamet. Projekti tegevusi finantseerib 75% ulatuses Euroopa Komisjoni programmi „Safer Internet“.

 Lugupidamisega,

Triin Kangur                                                     Kersti Jänes
Tiigrihüppe Sihtasutus                                 Mustamäe Juku Mängumaa
Tel: 52 00047                                                  Tel: 56 933102
E mail: triin@tiigrihype.ee                         E mail: kersti@playland.ee

Jaga

Insafe koolitusseminarid võrgustikuliikmetele (Insafe ühendab Euroopa 30 riigi turvalise interneti keskusi) toimuvad 2 korda aastas. Tallinnas 12.-14. märtsil toimuval seminaril keskendutakse järgnevatele teemadele: 1) Digitaalne kompetents. Eri riikide kogemus ja olukord ning ühise mudeli väljatöötamine – kas see on võimalik? 2) Connecting European Facility – Euroopa Komisjoni uus programm alates aastast 2014: mis on peaeesmärk, milliseid teenuseid toetatakse, millist mõju eeldatakse  – Insafe võrgustikuliikmete ettepanekute arutelu 3) Turvalise interneti päeva 2013 tegevuste koondaruanne – arutelu mis õnnestus, mis ei täitnud oma eesmärki; 4) eri riikide keskuste poolt koostatud teavitus- ja õppematerjalide esitlemine ja parimate välja selgitamine. Paralleelselt  toimuvad töötoad ja arutelud abiliinide meeskondadele. Abiliinid annavad nõu ja abi lastele, noortele ja nende vanematele interneti kasutamise küsimustes (Eestis toimib lasteabitelefoni 116 111 baasil).

Koolitusseminari viimasel päeval saavad osalejad osa võtta interneti turvalise kasutamise teemalistest koolitustundidest Jakob Westholmi Gümnaasiumis ning külastada Lasteabitelefoni 116111.

Koolitusseminar toimub hotellis Meriton Grand Conference and Spa , Toompuiestee 27.

Jaga

Kevin Piperal

Asjaolu, et internet on tänapäeva Eesti riigis juba tavapäraseks, kui mitte iseenesestmõistetavaks saanud, ei ole vist uudis ühelegi noorele inimesele. Sageli on eesti noored pettunud ja vihased, kui neil ei ole ligipääsu kiirele traadita internetile, ehkki välismaal on selline nähtus, et kõikjal peakski vabalt levima tasuta traadita internet, tänapäeval siiski veel pigem erand kui reegel.

See lugu on minu ühest sõbrast, kes kahjuks või õnneks kuulub samuti nende inimeste hulka, kes peavad vajalikuks iga natukese aja tagant teavitada sotsiaalmeedia kaudu teisi inimesi sellest, mida ta hetkel sööb, keda näeb või missuguseid värvilahenduse poolest kokkusobimatuid sokke ja pükse kandis möödakõndiv turvamees. Oli üks kena teisipäevane pärastlõuna ja olime sõbraga koolist koju jalutamas, kui nägin tal juba esimesi ohumärke. Nimelt kippus ta vasak kulm tõmblema. See juhtub tavaliselt siis, kui ta ei ole tükk aega saanud rahuldada oma põhilisi vajadusi ehk süüa-juua, käia tualetis või muidugimõista uuendada oma staatust. Mõistes olukorra tõsidust, seadsime sammud üksmeelselt esimese kaubanduskeskuse poole, sest võis kindel olla, et seal leidub tasuta avalikke wifi-võrke. Jätsingi sõbra sinna ning asusin ise peagi koduteele. Suur oli üllatus, kui peagi koju jõudes leidsin, et inimesel, keda olid tundnud juba aastaid, on külgi, millest ma sootuks teadlik ei olnud. Nimelt otsustas ta minutiliste vahedega teatavaks teha oma tegeliku seksuaalse orientatsiooni, like’ida Justin Bieberit ning ka kutsuda avalikult kõiki inimesi oma sünnipäevale. Kentsakas juhus, kuna mälu järgi pidas too inimene oma sünnipäeva umbes 2 nädalat enne seda vahejuhtumit. Optimist, nagu ma olen, ei teinud ma sellest väljagi ja toimetasin rahulikult edasi, kuniks sõbra abipalved ummistasid mu kirjakasti. Pika kirjavahetuse tulemusena suutsin ma ta lõpuks maha rahustada ja selgitada võimalikke teooriaid, mis võis olla juhtunud. Ühtegi loogilist seletust mul tegelikult ei olnud ja pakkusin, et küllap teeb mõni klassivend lolli nalja, kelle arvutisse võis sõber enda konto sisselogituna jätta.

Hoolimata klassikaaslaste vastuväidetest elasime õndsalt edasi selle teadmisega, et see pidi ikkagi nende kätetöö olema. Tõeline arusaamine tabas meid alles nädalapäevad hiljem, kui viisime otsad kokku, kui juhtusime lugema artiklit, et väga lihtne on teatud rakenduste abil kaitsmata avalikus internetivõrgus teiste inimeste kontodel askeldada. Küllap selle üle see turris juustega korpulentne poiss kõrvalpingil naerda tihkuski. Tänapäeval ei pea sellise häkkimise jaoks enam olema isegi häkker, vaid tavaline internetikasutaja, kellel on juurdepääs internetis vabalt kättesaadavatele programmidele. Ehkki oht on vägagi reaalne, siis hirmu ja paranoia pärast oma tegemisi päris tegemata jätta ei saa leidsime üheskoos. Aeg-ajalt tuleb jätkuvalt ette turvamata internetipunktis käimist, aga vähemalt nüüd on meil komme alati silmadega ümbruskonnas olevad inimesed üle lasta, tuvastamaks nende seast mõnda kõige rohkem häkkeri moodi välimusega inimest. Ning muidugimõista kasutame nüüdsest ka teisi preventatiivseid meetodeid kaitsmaks ennast pahatahtlike inimeste rünnakute eest. Lihtsaid ja loogilisi nippe leiab internetiarvarustest laialdaselt, ole ainult ise aktiivne ja otsi need üles ning hakka kasutama.

Täispikkuses artiklit saad lugeda aadressil www.targaltinternetis.ee/artiklid/artiklid

Jaga

Stiina Liivrand
Andmekaitse Inspektsiooni nõunik 

Mis privaatsust meil tänapäeval ikka enam olla saab, küsib pessimist, kes väidab end olevat realist. Põhjendab, et kui Interneti levik meile midagi jätnukski, siis pärast seda, kui  suhtlusvõrgustikest inimese elu pärisosa sai, ei saa privaatsusest enam juttugi olla.

Lisaks pessimistlikele realistidele on hulk olukorraga kohanejaid, kes naudivad tänase päeva esmatarbekaupa (Google otsingumootor, Facebook, Twitter, Dropbox) leides, et sellise tasuta pakutava luksuse eest on normaalne midagi ära anda. Kuskil on keegi, kes mõtiskleb privaatsuse mõiste ajas muutumise üle ning neljandad, kes ei tunne vähematki huvi
abstraktsete kategooriate vastu.

Inimeste ootused ja mõttesügavused on erinevad, kuid seadus on privaatsuse kaitse taseme sättinud kuskile keskele, andes igale inimesele minimaalse kaitse ja jättes võimaluse enda kohta käiva informatsiooni piirid ise paika seada. Üks andmekaitse põhitelgi on, et inimene otsustab ise, kellel ja millised andmed tema kohta kasutada on. Seadustega on täpselt paigas, milliseid andmeid kogub riik. Inimene saab suuresti reguleerida ka seda, mida temast netist leida on. Suhtlusvõrgustike puhul joonistub Interneti toimimismuster välja eriti riukalikult, sestap toon näiteid just sealt.

Kõige enam paneb infot inimese kohta Internetti ta ise: näiteks Facebooki laetakse pilte, lisatakse kodulinn ja kool; like-nuppu vajutatakse ühetaoliste teadete puhul; nähtavale tuuakse sõpradering ja tihti ka isiklikud vestlused portaali seinal.  See kõik käib nii kiiresti, et paari tunni tagune ajalugu kipub ununema. Unustatakse emotsiooni ajel pandud jutt ja pildid, aga nemad jäävad pilveavarustesse hõljuma; unustatakse privaatsussätted ning ülevaade sellest, kes aja jooksul 500 sõbra hulka arvatud on. Oma Facebooki-elu käigus ei kipu me reguleerima oma publiku suurust ega hoomama infokildude kogumit.

Inimeste jaoks, kes rohke kajastatuse ja eraelulise läbipaistvusega rahul, on Internet oma võrgustikega tõeline maiuspala. Vahel aga juhtub, et me otsustame oma mõõdutunde järgi ka teiste inimeste üle. Laadides pildi endast ja sõpradest netti, andes näotuvastuse funktsioonile töötlemiseks uut materjali, võtame me endale ebaõiglaselt otsustusõiguse sõprade privaatsuse piiride üle.

Vahel pimestab meid auhinna võitmise soov niivõrd, et kirjutame pahaaimamatult kolme sõbra kontaktid loosikupongi peale. Tulemuseks on sõbra kontakt ettevõtja andmebaasis ehk üks lisasuund, kust müügikõnesid või spämmi saabub. Seadus oma miinimumkaitsega jätab meile siiski õiguse nõuda oma andmete kustutamist, kuid hea oleks olnud juba esimesel korral ise otsustada…

Käepäraseid võtteid, kuidas muuta suhtlusvõrgustike reaalsus endale sobivamaks:

• Suhtlusvõrgustike puhul tasub mõelda läbi oma postitused – vahel kustutada vanu postitusi ja pilte. Küsi endalt, kas minu profiil kogumina on selline, nagu ma tahan;
• Üle tasub vaadata oma suhtlusvõrgustiku privaatsusseaded ja sõbranimekiri, privaatsusseadeid saab sättida vastavalt. Selle revisjoni mõte on selles, et tihti mõeldakse pilte ja hõikeid postitades vaid oma lähimale sõprusringile, kuid nende saajateks on  endised või praegused õpetajad, lapse või lapsevanema sõbrad jne;
• Me ei peaks otsustama teiste inimeste avalik olemise piiride üle. Piltide, postituste laadimise ja kontaktide vahendamise eel küsime sõbralt, kas selline pilt, postitus või edastus on sobiv.
  See käib ka laste ja lastevanemate suhte kohta: armsalt naljakas ülesvõte lapsest jääb netti ka siis, kui saabub teismeiga ning teisipidi, vahel ei saa möödunud sajandil sündinud inimesed aru, et Internet ei ole vaid sõprade ringis kasutatav, neid piinlikke postitusi näevad kõik maailma kirjaoskajad inimesed;
• Kasutame varjunimesid ja pärisnimele mitte viitavaid meili aadresse – kasvõi jälgede segamise mõttes.

 Me armastame endist mõelda kui vabadest inimestest. Naudi oma informatsioonilise enesemääramise õigust. Jäta teistele samuti õigus ise otsustada, kes, millal, millist infot ja kui palju avalikkusele annab.

Jaga

Birgy Lorenz
Tallinna Ülikooli doktorant, Pelgulinna Gümnaasiumi IT-arendusjuht ja õpetaja

Tallinna Ülikooli tudengid uurisid „Eetika ja seaduse“ kursuse raames, kui tolerantsed ollakse õpetajate ja õpilaste vahelises on-line suhtluses interneti  suhtlusvõrgustikes Eestis ja mujal maailmas. Taustast niipalju, et mitte igas riigis ei ole taoline suhtlemine lubatud, näiteks nii Ameerikas kui ka Inglismaal, on see kohtusse kaebamise kartuses kooli juhtkonna poolt pigem ära keelatud.

Eestis õnneks olukord veel nii hull ei ole, kuid siiski mitmed uuringus osalenud õpetajad tõid välja, et kindlasti tuleb mõned reeglid kohe alguses paika panna: näiteks kas klassijuhataja võiks võtta sõbraks ainult oma klassi õpilased, või võtta sõbraks kõik kes seda soovivad, või võtta ainult need, kellest on saanud vilistlased ja seda ka ainult siis, kui inimene tõesti on „sõbra“ tiitlit väärt. Õpilaste arvamustes selliseid iseärasusi ei täheldatud, kuna suhtlusportaali „sõbraks“ olemist nii tõsiselt ei võeta, pigem on see tuttavate kontaktide loend, mis on alati mugavalt kättesaadav. Samamoodi on lastel sõpru tunduvalt enam ja mõni üksik õpetaja seal hulgas erilist tähelepanu ei pälvinud.

Kui õpetaja ja õpilased siiski on internetis üksteist „sõbraks“ klikkinud, siis kaasneb sellega nii rõõmu kui ka väljakutseid. Positiivseks pooleks võib olla info kiirem levik nt. ürituste kohta või kui tund jääb ära, õpilased saavad õpetajalt lisa konsultatsiooni küsida ja õpetaja õpib oma vahvaid õpilasi paremini tundma. Probleemiks on aga liigne avatus, sest enamasti pole inimestel kombeks oma tegemisi filtreerida. Täiskasvanud võivad seega sattuda olukorda, kus saadakse tüütuid mängukutseid, õhtuste ürituste pilte või grammatiliselt ebakorrektseid ja koledaid sõnavõtte, mida võib-olla õpetaja silm ei peaks nägema. Teatud juhtudel näevad õpetajad ka kohustust reageerida, näiteks kui mõni tütarlaps on ennast esitlenud nappides rõivastes, mis pole tema eale sobilik. Lisaks võib apsakaid juhtuda ka õpetajate poolelt, kus välisreisil Egiptuses tehtud pildid on äkitselt saanud koolipeal üsna populaarseks. Teisalt jälle on õpetaja ka inimene ja ega temagi ei käi basseinis kott peas ning ürp üll. Samas ei ole sobilik ennast üle eksponeerida, sest meie digitaalne mina võiks ikkagi olla pigem positiivne ja siivas kui see, et avame ennast maailmale mõtlematult ja täielikult.

Ingrid Maadvere, Tiigrihüppe Haridustehnoloog soovitab koolidele õppimise eesmärgil suhtlusvõrgustikes sõbrustamiseks näiteks klassi konto avamist Edmondo nimelises keskkonnas, KidBlog-i kasutamist, pildigaleriide lukustamist parooliga, mis aitaks hoida klassis ja koolis toimuva näha ainult neile, kes on selles osalised – õpilased, õpetajad ja lapsevanemad. Samas ei pea erinevate võrgustike kontode omamine, kui see just ei ole kooli poolt antud ametlik e-posti konto, olema kohustuslik. Kindlasti ei tohiks aga öelda ei e-õppe uutele võimalustele, sest enamus vastajatest leidis need olevat kasulikud Esimese sammuna soovitan õpilastel, vanematel ja õpetajal omavahel kokku leppida, milleks sellist keskkonda kasutatakse ja kas see peaks olema avalik. Kindlasti tuleks aga aru saada ka sellest, et iga asi nõuab aega ning pühendumist. Näiteks ei ole mõtet luua klassi-blogi, kuhu keegi midagi üles ei postita või mida keegi kunagi külastada ei planeeri.

Seega oleme inimesed nii internetis kui ka päriselus!

Jaga

Katrin on 13aastane tavaline Pärnumaa tüdruk, kelle hobiks on tantsimine ning veel käib ta ka ujumistrennis. Katrin tegi endale Facebooki konto juba kaks aastat tagasi, siis kui see enamusel klassiõdedel ja vendadel juba oli. Konto tegemine oli lihtne – tuli veidi oma vanust vassida ja ülejäänud läks juba libedalt. Suvel sai Katrin tuttavaks ühe tüdrukuga, kes Pärnus suvitas. Koos tehti niisama naljapärast pilte, vedeleti rannas ning võeti ette igasuguseid meelelahutuslikke asju. Suvi sai läbi ja Katrini sõbranna läks tagasi Tallinnasse. Edasi suheldi juba Facebookis. Katrinil oli suhteliselt palju teha, mistõttu ei onud tal enam niipalju aega oma uue sõbrannaga suhelda ja nii see suhe lõpuks soiku jäigi. Ükspäev kui Katrin kooli läks, vaatasid tema klassikaaslased ühe klassivenna telefonist midagi ja itsitasid. Katrin ei osanud algul midagi arvata. Päeva teisel poolel küsis tema pinginaaber, et miks sa endast Facebooki sellised pildid oled pannud? Katrin ei saanud midagi aru, ta ei olnud Facebooki kasutanud juba üle kuu aja. Et asja kontrollida logis ta õhtul oma kontosse sisse. Selgus, et Katrini kontole oli  viimasel ajal väga palju pilte üles laaditud ning tema sõpru kommenteeritud. Osad kommentaarid olid suisa solvavad. Nüüd taipas Katrin, et keegi kasutab tema FB kontot, aga kes? Katrini mure kasvas suureks ja esialgu ei julgenud ta sellest kellelegi rääkida. Internetist leidis ta, et lasteabitelefonile 116111 võib ööpäevaringselt tasuta helistada, mida ta siis õhtul pool kaksteist ka tegi. Koos kõnele vastanud nõustajaga hakati kohe tegutsema – esmalt tehti Katrini kontol toimunud tegevustest ekraanipildid. Seejärel kustutati kõik üles pandud fotod, samuti tema kasutaja alt tehtud kommentaarid. Kõigile, kes olid saanud tema käest nn libakommentaari, saadeti vabandus koos selgitava tekstiga. Pahategija oli tema jaoks suure emotsionaalse segaduse tekitanud. Järgmisel päeval koolis vabandas ta oma sõprade ees ja palus ka teistel, kes olid tema pildid endale allalaadinud, need kustutada. Õnneks on Katrinil toredad ja mõistvad klassikaaslased. Katrin sai hiljem isegi teada, kes tema kontol oli möllanud, ning valusa õppetunni kaudu kinnistus teadmine, et oma paroolid tuleb enda teada hoida.

 Lasteabitelefonilt 116 111 saab nõu ja abi interneti turvaliseks kasutamiseks.

Jaga